Jaak Vilo on bioinformaatika professor ja Tartu Ülikooli Arvutiteaduse Instituudi juhataja. 2012. aastast on ta Eesti Teaduste Akadeemia liige. Jaak Vilo on mitmete IT-ettevõtete kaasasutaja.

Teadus – väike, kuid oluline arengumootor

Ehkki kõik globaalse konkurentsivõime analüüsid ütlevad, et Eestis on väga suur puudujääk teadus- ja arendustöötajatest ning seetõttu ka teaduse sidustamisest ettevõtlusega, on meie teadus ja kõrgharidus jätkuvalt alarahastatud.

Jaak Vilo

Eesti on, hoolimata oma halvast stardipositsioonist 1991. aastal toimunud iseseisvuse taastamise järel, suutnud jätta maailmale endast palju suurema jälje kui meie rahvaarvu põhjal võiks eeldada. Tulemus on eriti muljetavaldav, kui võrrelda rahalisi ressursse, mida on olnud kasutada. Meie ainus oluline ressurss ongi meie vähesed inimesed ja nende individuaalsed oskused. Ilmselt põhineb meie edu ikkagi selle väikese seltskonna senisel heal haridusel ja töötahtel.

Millel aga baseerub eestlaste haridus? Ilmselt headel õpetajatel ja õppejõududel. Aga kuidas saab õpetaja õpetada toimetulekut muutuvas maailmas – oludes, mida varem pole kunagi olnud? Ka õpetaja ei tea ju, kuhu see maailm liigub. Kes on meie tuleviku õpetajad? Mis juhtub kui meil ei ole enam häid õpetajaid, kes aitaksid tuleviku teadmatustega toime tulla?

Ühiskonna alus on teadus

Hariduse ja ühiskonna, tööstuse ja tehnoloogia alustalaks kogu maailmas on ühel või teisel viisil teadus ja kõrgharidus. Kõrgharidus, mis põhineb teadusel. Kõrgharidus, mis õpetab õppima ja uusi teadmisi looma – ka siis kui kellelgi teisel neid teadmisi varem pole olnud. Hea teadus loob alati uut teadmist.

Kuid lugemine ja teadmine ei tee veel kõige oskajaks. See, mis on püsiv, on analüüsi ja sünteesi võime – valmidus koguda fakte, neid süstematiseerida, ühendada, siduda mingisse suuremasse pilti; valmidus seada kahtluse alla faktidega kokkusobimatuid teooriaid; valmidus välja pakkuda uusi lahendusi, mis võiksid olla paremad; katsetada, eksperimenteerida, korrata, täpsustada ja parandada varasemaid tulemusi. Me tahan kangesti, et juba üldhariduskoolis tegeletaks rohkem probleemikeskse lähenemisega, eri faktide ja teadmiste rakendamisega, et omandada ja õppida uusi teadmisi. Ning et näidataks teooria ja praktika seost.

Ülikoolide roll on olla teaduse kandjad ja hariduse andjad. Ülikooliharidus ilma kriitilise teadusmõtteta on heal juhul treening tänaseks päevaks, kuid ei täida oma rolli tuleviku vajaduste seisukohast. Teadus ei ole samas enam ammu ülikoolide monopol – ka väga paljud tööstusharud on muutunud teaduskeskseks. Näiteks ravimitööstus, bio-, materjali-, keemia-, IKT- jne tehnoloogia arendajad tehnoloogiahiidude või idufirmade juures.

Teadus − kas siis akadeemiline või industriaalne − on panustanud otse või kaudselt kogu tänase globaalse maailmamajanduse tekkesse ja toimimisse. Kusjuures need, kes kasutavad otseseid teadustulemusi, ei saa sellest tihti isegi aru. Enamik maailma uusi läbimurdeid on täna lisaks interdistsiplinaarsed ja meeskondlikud, hägustades teaduse senist kastisüsteemi.

Tehnoloogiaettevõtete asutajad, arendajad ja insenerid ning tipptöötajad kõikidesse nendesse ettevõtetesse tulevad aga ikkagi peamiselt ülikoolist, kus omandatakse oskused mõtestada seniseid ja luua uusi teadmisi. Kui meil ei oleks ülikooliteadust, ei saaks olla peale üksikute erandite ka teadusest ühiskonda ja ettevõtlusesse ülekantavaid oskusi ja teadmisi.

Mitte kulu, vaid investeering

Kõrgharidusse, teadusesse, arendusse ja innovatsiooni suunatud raha ei ole ühiskonnale kulu, vaid investeering. Investeering helgemasse tulevikku keerulisemaks ja konkurentsitihedamaks muutuvas maailmas, mis seisab silmitsi suurte globaalsete väljakutsetega alates kliimast, energeetikast, lõpetades tervise ja ühiskonna vananemisega. Ilma teaduse ja innovaatilise lähenemiseta, lihtsalt niisama, neid probleeme ei lahenda.

On aja märk, et teadlaste käest küsitakse selgemalt, mis on selle kasu ühiskonnale, homme. Kuid vastusena tuleb sel juhul aktsepteerida ka seda, et teadus ei oleks teadus, kui ta teaks ette kõiki oma kohe saadavaid revolutsioonilisi läbimurdeid. Ning seda, et praktilise rakendusteaduse eelduseks on korraliku alusteaduse olemasolu, kas või ainult õpetamise protsessi tagamiseks. Kuid Eestis ei ole praegu ka sellist ohtu, et rakendusteadus oleks kuidagi eriti kõrgelt hinnatud.

Eesti teaduse omariiklik rahastus tammub 2008. aasta tasemel, ostujõus ligi veerandi võrra väiksemas mahus kui toona. Tänu Euroopa abipakettidele on teaduse rahastust suudetud küll oluliselt kasvatada, ent paraku ajutiselt. Väikeriigi statistikas mängivad suurt rolli ka ettevõtete üksikud investeeringud, kus üks õlitehas võib meid koguni üle Euroopa Liidu keskmise upitada. Kuid ebakindlus teaduse ja doktoriõppe tuleviku osas kasvab. Ja see on halb.

Samas ütlevad kõik globaalse konkurentsivõime analüüsid, et Eestis on väga suur puudujääk teadus- ja arendustöötajatest ning seetõttu ka teaduse sidustamisest ettevõtlusega. Kusjuures doktorikraadiga inimesi ei jagu ju kaugeltki olulistele strateegilistele positsioonidele, ministeeriumidesse, ettevõtetesse ega isegi mitte akadeemiliste töökohtade peale konkurentsi tekitamiseks. See pärsib teaduse enda kvaliteedi uuenduskuuri. Kõrgharidus ei saa ka eksisteerida ning majandus ega ühiskond piisavalt kiiresti areneda ilma piisavas mahus ja kvaliteedis teaduses võimekate inimesteta.

Ühe tudengi kohta on meie kõrghariduse eelarved aga ebaproportsionaalselt väikesed. Õpetajate, õppejõudude ja teadlaste palk on väljaspool kitsast tippu pehmelt öeldes nadi. Tudengeid jääb hetkel kiiresti vähemaks ja võib tunduda, et probleem kaob iseenesest, sest osa õppejõude võib vallandada ja allesjäänutele maksta paremini. Kuid tudengite arvust sõltub kohe teadus- ja arendustegevuse  võimekate ja loominguliste inimeste ring, kes aitaksid majandust edasi arendada. Kuhu tahame jõuda oma majanduse löögivõimega aastaks 2020 ja 2030? Tänased ülikooliastujad töötavad aastani 2070. Doktorandi riiklik toetus on 384 eurot kuus. Kas keegi kusagil veel Eestis usub, et see on „okei” ja „käib kah”? Küll on kuulda väiteid, et „neid ongi liiga palju”.

Kirjutasin pikema arutelu Riigikogu Toimetistesse („Nutikas jätkusuutlik Eestiˮ, juuni 2014). Kuid tagasiside puudub. Võib-olla ei loetagi Eestis, mis mõnel teadlasel öelda on – nagunii tahab raha ja seda meil ju ei ole teadusele ette nähtud. Võib-olla ei loeta ka käesolevat kirjutist, mis ei luba taevamannat uue ideega äkkrikastumiseks. Aga võib-olla ei ole meil vaja enam pidevaid suuri ideid visioneerida, vaid rääkida selgeks, millised on meie riigi kestliku arengu alustalad ka tuleviku muutuvates oludes?

Dissonants on ilmselgelt tekkinud ühiskonna arusaamas – mis on üldse teadus, miks seda vaja on ning kuidas sõltub riigi heaolu ning miks mitte ka majanduskasv otse teadusest. Kuna teadlasi on vähe, siis valimistel nende „isiklike” palgaprobleemide lahendamine hääli ei anna. Eksootilised irrelevantsetena tunduvad uurimisteemad, kristalltornidesse sulgumised ja hädaldamine, et hoopis firmad on nii tagurlikud, et ei vajagi teadust, ei aita siin kaasa.

Eesti teaduse rahastuse maht omariiklikest vahenditest suudab tagada umbes 650 teadustöötaja palga enam-vähem konkurentsivõimelisel tasemel. Samal ajal on ETISes, Eesti teaduse keskses andmebaasis,  4046 isikut, kes on viimase viie aasta jooksul avaldanud vähemalt 3 eel-retsenseeritud publikatsiooni. Neist 1673 olid olnud doktorantuuris alates 2004. aastast, neist omakorda 913 on doktorikraadi juba omandanud. ETISes registreeritud isikutest on viimase 20 aasta jooksul doktorikraadi kaitsnud 2711.

Kas see 650 teadlase tinglik töömaht on piisav kõikidel aladel olulise taseme hoidmiseks, isegi kombinatsioonis kõrghariduse rahastusega? Kui meil pole ambitsioonikat tippteadust, siis kuidas saavad tudengid teada, mida tähendab tippteadus? Mis vahe on maailma- ja maakonna meistrivõistlustel? Aga kui teadust ei ole, kuidas siis saab õpetada üliõpilasi ülikoolis või lapsi koolis uut avastama?

Võtame investeerimisvajaduse vahetu näite – meedias võtavad inimesed poliit-sarkastiliselt sõna infotehnoloogia vastu – kas kõikidest peavad saama IT-töötajad? Seda ajal, kui IT-sektori töötajad moodustavad vaid 4,5% erasektori tööjõust. See on kaks korda liiga väike, et olla proportsionaalselt samal tasemel paljude arenenud riikidega.

Viimaste aastate panused IT-hariduse tugevdamisse on andnud märgatavaid tulemusi ja positiivseid muutusi. Ning see on omakorda võimaldanud luua ja kasvatada uusi tehnoloogiaid või ärimudeleid loovaid iduettevõtteid, rääkimata suuremate arenduskeskuste mehitamisest. Kuid õhus on kogu aeg küsimus, kas see areng on püsiv? Kas saame jätkuvalt hoida head taset ainult välisõppejõududega? Ja mis peaks olema motivaator uue põlvkonna tippõppejõudude tekkele?

Investeerida tuleb inimestesse – teaduse maailm on karm ning seal aktiivselt püsimiseks peab pingutama. Ülikoolide ja üldhariduskoolide hariduse kvaliteedi parandamiseks on vaja teha palju tööd, alustades nende töökohtade atraktiivsuse tõstmisest.

Positiivne tulemus on paindlik, kohanduv ja riiki edasi viiv haritlaskond. Kui makro-tasemel jõuame tõdemuseni, et teadus ja kõrgharidus on tegelikult palju olulisemad kui seni arvatud, siis madalamal tasemel strateegilist juhtimist – milliseid erialasid mis mahus ja kvaliteedis vaja on jne – on juba lihtsam teha. Kuid välja surra ei tohi ükski valdkond – olgu see siis IT, geoloogia, inseneeria, õendus, ajalugu või muusikateadus.