Eerik Heldna töötab Kaitsepolitsei peadirektori asetäitjana. Varem on ta olnud Keskkriminaalpolitsei juht. Eerik Heldna on lõpetanud Sisekaitseakadeemia kohtueelse uurimise eriala ja tal on haldusjuhtimise magistrikraad Tallinna Tehnikaülikoolist. Ta on lõpetanud maineka FBI Akadeemia Ameerika Ühendriikides.

Surmapõhjus – krooniline korruptsioon

Teatud tasemel pole korruptsioon lihtsalt kuritegu, vaid tõsine julgeolekuoht, mille tagajärjeks võib olla riigi häving. Selliste juhtumite puhul peab sekkuma julgeolekuteenistus.

Eerik Heldna

Kuigi naudime väga, kui saame pidada end edukamaks teistest Raudse Eesriide tagant välja rabelenud ühiskondadest, on Eestis kujunenud üheks lemmikspordialaks riigi arengu kritiseerimine. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud, kuid muretsema paneb see, kui kodanik ei tunneta end osana riigist. Põhjuseid võib olla mitu, kuid üks suurematest ohtudest, mis tõukavad kodanikku riigist eemale, on korruptsioon.

Korruptsioon mürgitab

See vaenlase – pole oluline kas sise- või välisvaenlase – relv võib olla nii ohtlik, et teatud juhtudel ei saa sellega tegeleda pelgalt politsei ja sekkuma peab julgeolekuteenistus.

Kui politsei saab hakkama narkokuritegude uurimise ja mõrvade lahendamisega, siis miks peab korruptsioonikuritegusid uurima julgeolekuasutus? Korruptsiooni näol pole tegemist pelgalt ühe ohtliku kuriteoliigiga – Eestit kui väikeriiki on võtmepositsioonidele pugenud riigivaraste abil võimalik hukutada või viia äärmiselt raskesse olukorda.

Korruptsiooni ohtlikkust on hästi kirjeldanud meie ameerika kolleegid Föderaalsest Juurdlusbüroost (FBI): „Avaliku sektori korruptsioon kujutab endast ohtu rahvuslikule julgeolekule. Sellest sõltub, kui hästi on meie piir valvatud ja kui turvaline on meie elukeskkond ning millised on langetatud kohtuotsused…” (http://www.fbi.gov/about-us/investigate/corruption)

Julgeolekuteenistus ei vali endale ülesandeid ise, vaid täidab seadusandja ehk rahva tahet. Igal riigil on erinevad julgeolekuohud: kus on suurimaks ohuks terrorism, kus küberjulgeolek. Meid ohustab lisaks neile ka kõrgetasemeline korruptsioon.

Kas see, et vajame korruptsiooniga võitlemiseks erakordseid meetmeid, tähendab, et oleme sellest läbiimbunud ja teistest riikidest halvemas seisus? Vastupidi – üks Eesti tugevusi võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega on edukas korruptsioonivastane võitlus. Koguni nii edukas, et on kõlanud üleskutsed, mitte üle pingutada, tegemist olla suuresti pseudoprobleemiga ja jõustruktuurid näevad tonti, kus seda ei ole. Eriti kurb, kui usaldus oma riigi vastu on niivõrd madal, et selle julgeolekuteenistust ja uurimisasutusi peetakse vastasteks.

„Ettevaatust – KAPO nuhk!ˮ

Nagu öeldud, on korruptsioon ja võõrdumine oma riigist tihedalt seotud. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kui ühe Eesti erakonna noortekogu korraldas mitme Riigikogu saadiku osalusel „õppepäevaˮ teemal „Kuidas ära tunda KAPO agentiˮ?

Ma ei kujuta ette, et mõni Ameerika Ühendriikide Kongressi saadik söandaks osaleda õppepäeval „Kuidas ära tunda FBI agenti?ˮ. Sama keeruline on kujutleda sarnast „õppepäevaˮ ette Stockholmis, Helsingis, Pariisis või Londonis. Neis riikides peetakse demokraatlikult üles ehitatud julgeolekuteenistust riigiaparaadi loomulikuks osaks. „Meie kaitseme Rootsit ja demokraatiatˮ, kõlab Rootsi julgeolekuteenistuse SÄPO moto.

Miks peaks kedagi Eestis murelikuks tegema KAPO tegevus, kelle motoks on „Eesti kaitsel ustav rahvaleˮ? Miks paneb mõnd arvamusliidrit muretsema Kaitsepolitsei aktiivne info kogumine just korruptsioonivaldkonnas, sundides deklareerima, et organisatsioon on kasvanud ülepea? Kuidas on võimalik, et erakonnaliider deklareerib oma raamatus, et pistisekuritegudes kahtlustatavad on ühiskonnale ohutud ja nende vahistamine lubamatu?

Kas pole seegi riigist võõrdumise märk, kui mõni „lugupeetud ärimeesˮ eemaldab kohtumisel mobiiltelefonilt aku? Keda (ja mida) kardetakse; kas Põhja-Korea luuret? Ju on hirmu juured enda korruptiivsetes plaanides.

Pole midagi uut päikese all. Eesti riigi vaenlased, kommunistid, kasutasid sama retoorikat juba 1930. aastatel: otsi vaenlast omade seast! Õpi ära tundma Kaitsepolitsei nuhki! Üllitati brošüür „Provokatsiooni vastuˮ, kus toodi näpunäiteid, kuidas tuvastada reeturlikku kaaslast.

Plakatil, mis kutsus 21. sajandil eelpool kirjeldatud poliitikakooli, seisis must-valgelt: „Siin saad teada, miks ja kuidas võib Sinu sõbrast saada kaitsepolitsei agentˮ. Hämmastav sarnasus kommunistide brošüüriga.

„Valimiskoolˮ

Neile, kes arvavad, et dramatiseerin üle, ning leiavad, et korruptsioon ja hämarad rahastamisskeemid ei suuda riiki ohustada, toon järgmise näite.

Kuritegeliku ühenduse „äriprojektiksˮ oli kohaliku tasandi poliitikule 500 hääle ostmine – arvestusega 35 eurot hääl −, et „müüa” too poliitik vajalikul hetkel teisele fraktsioonile. See on rünnak meie riigi demokraatliku korralduse vastu. Tõsiselt peaks mõtlema panema asjaolu, et antud kuritegelikule jõugule polnud see sugugi esimene „Valimiskoolˮ.

Masendav, et „teenustˮ ostnud poliitikutele ei tundunud klassikalise 1990. aastate kireva kriminaalse minevikuga ning dressipükstes ja kuldkettidega „valimismeeskonnaˮ kasutamine taunitav. Seda nimetati „valimisstaabiksˮ! „Teenuseˮ tellijaid ei häirinud ka see, et „poliitilise selgitustöö tulemusenaˮ viisid kurjategijad õiget kanditaati valima ühiselamute kaupa jõugujuhtidest sõltuvaid võlgnikke, narkomaane, prostituute. Raha maksti otse jõugujuhtidele „tekkivate kulude katteksˮ, mitte otse valijatele – no ei ole ju häälte ostmist, no ei ole ju kuritegu! Seejuures oli halenaljakas, et poliitikahuvilised kriminaalid ei suutnud vahet teha Eesti parlamendierakondadel ega mõista, millal lõpeb eelhääletamine.

Kas selline käitumine on samasugune kuritegu nagu vargus, kelmus või röövimine? Ei, see on palju hullem – see on katse õõnestada põhiseaduslikku korda; olgugi, et motiiviks võib olla „kõigest korruptsioonˮ, mitte riigireetmine või kehtiva riigikorra kukutamine.

Oletame, et järgmisel korral otsustab Venemaa eriteenistus kasutada venekeelset organiseeritud kuritegelikku jõuku selleks, et tagada samasugune „valimisstaapˮ juba Riigikogu valimistel, saavutamaks vajaliku kandidaadi pääs parlamenti? Kas ka see on vaid kuritegu, mille eest kehtiv karistusseadustik näeb ette maksimaalselt ühe (!) aastase vangistuse?

Vene eriteenistuste enam kui tihe ja vastastikku kasulik koostöö arvukate kuritegelike jõukudega on avalik saladus, võimustruktuuride ja allilma põimumine, on Venemaa puhul fenomen, mida käsitlevad tõsise julgeolekuriskina praktiliselt kõik lääneriigid. Võitlus korruptsiooniga on viis ja võimalus sellele ohule vastu seista.

Kõik müügiks!

Ühes Eesti linnas suutsid korrumpeerunud omavalitsustegelased tellida kilometraažilt suurema mahu linnatänavate asfalteerimise, kui selles linnas oligi. Asfalteeriti ka tänavaid, mida selles linnas reaalselt ei eksisteerinud. Loomulikult võib olla kokkusattumus, et selle omavalitsuse juht ehitas samal ajal maja, kulutamata oma pangakontolt viimaste aastate jooksul sisuliselt sentigi.

Olgu, need võisid olla vaid üksikud näited, aga kui teadmine sellisest „ärikultuuristˮ tapab sisulise konkurentsi terves piirkonnas, viib inimeste heaolu ja tekitab lootusetuse tunde, sest võim on midagi kuritegelikku, siis julgen nimetada sellises mahus korruptsiooni mitte lihtsalt kuriteoks, vaid tõsiseks julgeolekuriskiks. Sest ühel hetkel pole enam selge, kelle ja millised seadused selles piirkonnas kehtivad.

Ma ei saa üle ega ümber südamevalust, mis seondub traagiliste sündmustega Ukrainas. Ju mängivad selles rolli minu ukraina juured. Keegi võib küsida, mis on korruptsioonil pistmist nende traagiliste sündmustega? Vaadakem 2014. aasta veebruaris uudisteportaalidesse jõudnud pilte – mida pidid tundma lihtsad ukrainlased, nähes argpükslikult põgenenud endise presidendi Janukovõtši ja endise peaprokuröri Pšonka kodudes sellises ulatuses kokkuvarastatud vara? Vaadakem ja mõelgem, mida võisid tunda lihtsad ukraina inimesed, kes pidid maksma altkäemaksu iga pisemagi soovi täitumise eest.

Kui organiseeritud kuritegevus sisuliselt valitseb teatuid regioone, pannes oma rahakotist sõltuma ka avaliku võimu, siis on naiivne oodata, et suudetakse vastu seista välisohule. Venelaste eriteenistus FSB kasutas siis ja kasutab praegugi Ukrainas oma eesmärkide saavutamisel tööriistana organiseeritud kuritegevust. Kurjategijale on ükskõik, kellele teenust müüa. Korruptsioon on vahend tehingu sõlmimiseks.

Ukraina armee esialgne nõrkus ei peaks panema imestama – korrumpeerunud kaitseväelane on kingitus vaenuliku riigi eriteenistusele. Aastaid kestnud riigivargus jätab jälje. Siiras kummardus neile ukrainlastele, kellel jätkus usku oma riiki, jätkus usku, et teistmoodi on võimalik. Tänu neile näeme täna Ukraina relvajõudude taassündi. Oma elu hinnaga hoiavad ukraina kangelased teistest demokraatlikest riikidest „rohelisi mehikesiˮ eemal.

Lisaks naftale ja gaasile tohutus mahus korruptsiooni eksportiv Venemaa on kasutanud just viimast oma mõjusfääri laiendamiseks. Kuidas nimetada riigijuhi kohalt Venemaa riikliku energeetikaettevõtte (loe: sisuliselt Venemaa eriteenistuse töötajate juhitava variettevõtte) juhtivtöötaja kohale maandumist? On see uute väljakutsete leidmine? Ei, pigem segu riigireetmisest ja korruptsioonist. Tänapäeval vallutatakse harva riike pelgalt toore sõjalise jõuga. Sellele eelneb oma positsioonide kindlustamine just korruptantidest poliitikute kaudu.

Kui raha ei haise

Eesti on olnud tugev ja probleemile julgelt näkku vaadanud. Ametipositsiooni kuritarvitamise eest on kinni peetud ja süüdi mõistetud nii kohtunikke, ministreid, politseinikke kui ka kaitseväelasi. Kuid võimalus, et negatiivse stsenaariumi puhul oleks rahamaias korruptandist kohtunik sattunud tööle Tallinna Halduskohtusse ning vastutanud julgeolekuasutustele salajaste lubade väljastamise eest, tekitab hirmujudinaid.

Näide 2011 aastast. Kohtunik Jüri Sakkart, kelle pädevusse oli antud jälituslubade väljastamine, teavitas antud lubadest kohe ka kahtlusaluseid, kelle jälgimiseks ta lube väljastas. Irooniliselt võiks ju öelda, et ta täitis kohustuse teavitada kodanikke nende suhtes teostatud jälitustegevusest. Iseasi, kas iga kord selle tegevuse eest täiendava kuupalga kasseerimine oli ikka osa ametlikust protseduurist. Korvamatut kahju kohtu mainele ei saa mõõta rahas. Toona müüs ta infot maksupetturitele, kas järgmiseks „kliendiks” oleks olnud võõrriigi luurajad? Nagu öeldakse, raha ju ei haise.

Jätkame konkreetsete näidetega, kuid enne Eesti omi üks kurb kogemus ameeriklastelt. Robert Hansen, rahaahne reetur, on endine FBI vastuluure agent, kelle ainus motiiv oma kodumaa saladuste müümisel oli raha. On raske sõnadesse panna, kui palju kahju suutis ta tekitada, mitu elu on tema hingel. Oma teenusele määras ta hinna, mida Vene luure oli meelsasti nõus maksma – 600 000 dollarit.

Kas keegi usub, et riigireetur Simmi ajendas tülgastavatele tegudele muu kui raha? Tema määras kodumaa julgeoleku hinnaks umbes 1,3 miljonit krooni.

Eesti mereväelasele Marovile tundus Eesti Mereväe laevade remonttööde vahendamise eest altkäemaksu võtmine normaalse rahateenimise viisina. Millised tegelased oleks raha eest lastud NATO operatsioonidel osalevatele laevadele töid tegema, kui Marovi ahnus poleks õigel hetkel välja tulnud? Tema jaoks oli kodumaa hinnaks 520 000 krooni.

Hiljutine maadevahetuse protsessi süüdimõistev kohtuotsus paneb küsima, kui kompromiteeritav on minister, kes võtab vastu sadade tuhandete eurode väärtuses vara? Mida kõike on ta nõus tegema, et need teod ei tuleks päevavalgele? Määrama „õigedˮ inimesed teatud juhtorganitesse? Juhtima mõnda hankeprotsessi või tegema midagi hullemat? Kuidas ta käituks, kui raha ei pakuta ehituskruntidega lihtlabase sahkerdamise, vaid mitte kõige sõbralikuma välisriigi huvide kaitsmise eest? Kui ta pole keskkonna-, vaid näiteks kaitseminister?

Korruptsioon – vargus meie kõigi taskust

Korruptsioon võib halvata terve ühiskonna. Korrumpeerunud isik, kes juhib strateegilist riigiosalusega äriühingut võib tekitada pöördumatu kahju riigi majandushuvidele. Riigi majandushuvid pole abstraktne mõiste, see on meie kõigi heaolu küsimus.

Puukfirma, mis on imenud end suure riigifirma külge, toodab kasumit vaid puugile, mille varjatud kehastuseks on korrumpeerunud ja pelgalt oma varjatud ärihuvide eest seisev riigifirma töötaja. Oskab elada, öeldakse härra Puugi kohta ühiskonnas, kust tulevad „rohelised mehikesedˮ. Kas me tahame sellises ühiskonnas elada? Mina, näiteks, ei taha, et meie kõigi taskust varastav; seega sisuliselt meid kõiki kahjustav ja ohustav kurjategija, juhiks meie kõigi vahenditest rahastatavat ettevõtet.

Kas Eestile kriitilisel hetkel peaks Puuk silmas riigi huve või lähtuks põhimõttest kes maksab, see tellib muusika? Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse tootmisdirektorit ei pannud hangete suunamise eest altkäemaksu võttes muretsema, millises riigis asuvad altkäemaksu andvate ettevõtete omanikud. Kas need omanikud nõuavad hämarate tegude varjamise eest ühel hetkel meie energiajulgeolekut kahjustavaid kokkuleppeid?

See härra Puuk nakatab meie organismi, meie ühiskonda, erinevatesse haigustesse, mille ravi on kallis ja mille me kõik ühiselt kinni maksame. Olgu see siis kõrgemate tariifide, madalamate palkade või lagunevate teede kaudu. Korruptsiooni hinnaks on pettunud ja välismaale lahkunud inimesed, noorte purunenud lootused, sest nende vanematel ei olnud võimalust osaleda onupojapoliitika hämarates skeemides. Loetelu võiks jätkata, kuid ka eelpool toodud näited kinnitavad selgelt, et teatud tasemel pole korruptsioon pelgalt kuritegu, vaid tõsine julgeolekuoht, mille tagajärjeks võib olla riigi häving sõna otseses mõttes.

Vaadakem korra tagasi ajalukku: 1930. aastate Poliitilise Politsei agentide ettekandeid korruptsioonist Eestis. Näiteks agent Põldoja 1937. aasta 29. juuli ettekandes on märgitud: „Lubamata nähteks riigi ja omavalitsuse asutustes on altkäemaksude võtmine, mis on eriti levinud omavalitsuse asutustes, kus linnaplaani muutmise, majade ja teiste ehituste projektide kinnitamise juures järjekindlalt altkäemaksu võetavat. Seejuures rahamehed, kes altkäemaksu andmisega on midagi saavutanud, leiavad, et selle raha maksmine on väga tarvilik ja see on väga hää, et säärasel teel võimalik on mõnda hädavajalikku asja läbi viia.ˮ Ehk peaksime mõtlema, kas mitte ka need asjaolud ei soodustanud Eesti Vabariigi traagilist hävingut 1940. aastal?

Paraku ei ole kõik must-valge. Head lugejad, küsige endalt, millises mahus on teile vastuvõetavad järgmised olukorrad: altkäemaks sobiva kohtuotsuse eest? Riigihanke võidu eest? Ravijärjekorras ettepoole pääsemise eest? Lapse sobivasse kooli määramise eest? Detailplaneeringu kinnitamise eest?

Korruptsioon on vähkkasvaja, mille ennetus- ja ravimeetodid sõltuvad staadiumist. Kord on need jõulisemad, kord pehmemad. Nagu eri raviga tegelevad erinevad arstid, nii on see ka korruptsioonivastase võitluse puhul. Takistamatu korruptsioon tekitab paratamatult haige riigi ja ühiskonna, mille liikmed tunnevad end halvasti ja ebaturvaliselt. Oma tervise eest saab igaüks hoolt kanda – ära haigestu korruptsiooni, sellele haigusele ei ole vaktsiini.