Madis Habakuk on juhtimisteadlane ja Estonian Business Schooli asutaja ning pikaajaline rektor. Hetkel on ta EBS Groupi juhatuse esimees ja EBSi professor. Madis Habakuk on ka Silicon Valley ettevõtjate ja magistriklubi liige, mitmete teadusajakirjade toimetuste juhatuses ning Euroopa kõrghariduse ja ärihariduse katuseorganisatsioonide liige.

Riiklik Koordinatsiooni, Analüüsi ja Innovatsiooni Komitee

Pakun välja mõtte, kuidas Vabariigi Valitsuse efektiivsust suurendada, lähtudes ärimaailmas valitsevatest seisukohtadest ja arusaamadest. Usun, et selle rakendamine võimaldaks meie SKPle mõne protsendi lisada.

Madis Habakuk

Väikeriigi suurim konkurentsieelis on otsuste tegemise ja ellurakendamise kiirus. Paraku eksisteerib väikeriigis ka vastupidine jõud, mis seda takistab – kõik tegijad teavad kõiki tegijaid. Nii kipuvad tööalased ja isiklikud suhted segi minema ning sageli ei tule see otsustamise kiirusele ja ellurakendamisele kasuks.

Katkenud alluvusahel

Kõrvutades valitsuse ja mittepoliitiliste organisatsioonide struktuure, ilmnevad olulised erisused. Esiteks, alluvuste ahel, mis on väga selge eraorganisatsioonides, samuti valitsuses kuni ministrini, katkeb ministrite ja peaministri vahel. Ministrid ei allu peaministrile, vaid Vabariigi Valitsusele, mis koosneb ministritest. Seetõttu katkeb suuresti ka vastutuse ahel.

Teiseks, peaministri juhtimisulatus on olemasolevate ressursside tingimustes liiga suur. Hindan, et valitsuse taseme keerukusega situatsioonis võiks hoomatav juhtimisulatus olla 7−9 alluvat ühele juhile. Ministeeriumide arv on suurem.

Tasub meenutada, et kehtiv Vabariigi Valitsuse seadus võeti vastu ligi 20 aastat tagasi, s.o 1995. aastal ja jõustus 1. jaanuarist 1996. Selle ajaga on toimunud ulatuslikud muudatused nii valitsemisfunktsioonide sisus kui ka ulatuses. Toona puudus seaduse tegijatel piisav teadmine ja kogemus väikeriigi juhtimise korraldusest ning ettekujutus, millised on Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuse ülesanded.

Erinevatel aegadel on küll täpsustatud ministeeriumide seniseid funktsioone ja jaotatud ümber ministrite ülesandeid, mis toonud suuremat selgust ministeeriumide valitsemisalades. Samas pole toimunud muutusi ministeeriumide omavahelise ja horisontaalsel tasandil toimiva koostöö korralduses.

Hinnates Vabariigi Valitsuse seaduse rakenduspraktikat, võibki keskse probleemina välja tuua valitsuse vähese võimekuse koordineerida erinevate ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste tegevust. Samas peituvad mitme probleemi lahendused just ministeeriumide valitsemisalade vahelises alas. Kuidas neid probleeme üles leida, neile lahendusi pakkuda ning lahendustest otsused kujundada, on tänase valitsemise üks võtmeküsimus. Paljuski aitab siin juhtimismudelites koordinatsiooni funktsiooni korrastamine ja selle teostajale vajaliku pädevuse andmine.

Pilk tahavaatepeegli asemel ette

Seni toimiva praktika ja õigusliku korralduse järgi lahendatakse ministeeriumide vahelisi erimeelsusi Vabariigi Valitsuse istungil. Selline korraldus saab toimida küll juhtunud asjade suhtes tagasivaatavalt, kuid koordinatsioonifunktsioon suunab meid ka ette vaatama.

Äriorganisatsioonis täidab koordinatsioonifunktsiooni äriühingu nõukogu ja juhatuse esimees. Vabariigi Valitsuse seaduses on peaministri ülesanded seotud eeskätt Vabariigi Valitsuse esindamisega või on suhteliselt protseduurilist laadi. Mõni peaministri ülesanne, nagu „nõuab ministrilt seletust tema tegevuse kohtaˮ, pole piisavalt õiguslikult sisustatud ja seega ei saa eeldada, et see ülesanne ka toimib. Nii arutledes olen jõudnud seisukohale, et sellest valdkonnast võib leida teatud reserve Valitsuse tegevuse efektiivsemaks muutmiseks. Peaministrile tuleks allutada teatud hulk funktsioone otse, valitsuse taset läbimata.

Olen seisukohal, et peaministri juurde tuleks luua organ, mille ülesanne oleks koordinatsiooni parandamine ministeeriumide vahel, punnseisu sattunud suurte projektide toetamine ja valitsuse otsuste analüüs, et jõuda ka reeglina kvalitatiivsete argumentidega põhjendatavate otsuste puhul kvantitatiivsete argumentideni.

Minu hinnangul annab selleks üldise õigusliku aluse ka kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahv 21, milles sätestatakse valitsuskomisjonide moodustamise alused.

Tasuks meelde tuletada ka varasemat kogemust, kui Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamise korraldamiseks kutsuti ellu peaministri juhtimisel tugevat koordineerimisfunktsiooni täitev valitsuskomisjon. Tänased probleemid – kuidas Euroopa Liidus olla ja muutuva maailma väljakutseid vastu võtta – pole lihtsamate killast.

Strateegia, finantsid ja võtmeisikud

Nimetaksin organi Riiklikuks Koordinatsiooni, Analüüsi ja Innovatsiooni Komiteeks ning selle peaministri alluvuses asuva aparaadi põhitegevus oleks ülalnimetatud funktsioonide täitmine. Esiteks ja nähtavasti kõige tähtsamaks valdkonnaks kujuneks ministeeriumide vahelise koordinatsiooni tõhustamine, kus otsuseprojekti algatanud ministeeriumile abiliste kaasamine kuuluks komitee pädevusse.

Teiseks ülesandeks oleks valitsuse tasemelt tulevate olulisemate otsustusprojektide kvantitatiivne analüüsimine, et väljuda otsuseprojekti koostanud ministeeriumi huvidega piiritletud valdkonnast. See tegevus võiks laieneda ka seaduste projektidele. Kolmandaks kujuneks stoppama jäänud otsuste juurutamisele täiendava kiirenduse andmine peaministri võimule toetudes.

Riikliku Koordinatsiooni, Analüüsi ja Innovatsiooni Komitee loomiseks on tõenäoliselt vaja teha teatud muudatusi Vabariigi Valitsuse seaduses, lisades peaministri praegu kehtivatele mõnevõrra protseduurilistele kohustustele ka komitee kaudu lisanduvaid.

Peaministri kohustuste muutmisel võiks kaaluda ka mõningaid äriorganisatsioonide praktikaid. Nii peab äriorganisatsiooni tippjuht reserveerima endale lõppotsuste tegemise õiguse vähemasti kolmes valdkonnas. Need on strateegia, finantsid ja võtmeisikute määramine. Selle eiramine toob kaasa organisatsiooni kui terviku huvidega mitte arvestamise. Väikeriigi puhul võiks uue komitee prioriteetide seadmisel arvestada just seda äriorganisatsioonide praktikat.

Toon ühe punnseisu sattunud projekti lihtsa arvutamise näite. Pean silmas kõrgkoolide õppekavasid, mis on loodud tööturu vajadusi arvestamata. Neid on loodud, sest nii saab suurendada vastuvõttu. Või on teatud valdkonnas alakoormatud õppejõude, või on lihtsalt kellelegi tulnud värvikas idee. Õppekava ebaotstarbekaks kuulutamine ja sulgemine on aga keeruline ja sageli ülejõu käiv, sest pole valemit, mis selgelt ütleks, kas õppekava on vaja või mitte. Selle valemi ma välja pakungi.

Eeldame, et ühe õppegrupi avamiseks on tarvis vähemalt 20 üliõpilast ja heal juhul lõpetab nendest 15. Enam-vähem niipalju peaks igal aastal avanema õppekavaga kaetavas valdkonnas vabu töökohti kas lahkujate või uute töökohtade tekke arvel. Mõistlik oleks jääda kõrgkoolis õpitud valdkonda vähemalt 20 aastaks. Järelikult tasub õppekava avada alles siis, kui sellega kaetavas valdkonnas on vähemalt 300 töökohta. Kui vähem, tuleb vajalik hulk inimesi saata õppima mõnda väliskõrgkooli, fikseerides õppuri kohustused vastavas riigi ja õppuri vahelises lepingus. Eelesitatud arvutust võiks ületootmise seisukohalt kontrollida veel Töötukassast, selgitamaks konkreetse eriala lõpetanud töötute arvu.

Ettepanek on ülilihtne, kuid selle rakendamine poleks Haridus- ja Teadusministeeriumile jõukohane. Väikeses riigis on suured ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid liiga tugevad. Kuna tegemist on ühekordse korrastamisega, võiks täiendava võimu süst tulla kõrgemalt poolt.

Sarnaseid punnseisu jõudnud probleeme on teisigi. Tuntuim nendest haldusreform. Peaministri kui ainuisiku võimu rakendamine komitee vahendusel võiks sarnastes valdkondades otsuste elluviimist kiirendada. Usun, et ülalkirjeldatu rakendamine võimaldaks meie SKPle mõne protsendi lisada ja seetõttu tasuks ettepaneku üle vähemalt tõsiselt mõtiskleda.