Kristjan Lepik on Arengufondi majandusekspert, kelle eest vedada on muuhulgas nutika spetsialiseerumise protsess. Kristjan on tunnustatud investeerimisspetsialist. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna.

„Mõttetud” riigid

See, kui paindlikult suudab Eesti maailma trendidega kaasas käia ja kui suureks kujuneb „targa äri” osa majandusest, määrab ära, kas oleme 15 aasta pärast majanduslike edulugude või mõttetute riikide seas.

Kristjan Lepik

Külastasin hiljuti Keeniat. Kuna professionaalne kretinism on sügavalt veres, lugesin enne reisi paarsada lehekülge majandusanalüüsi ja paar raamatut, et aru saada, milline on riigi majanduslik olukord ja potentsiaal. Keenial läheb Aafrika keskmisest küll paremini, kuid on siiski väga vaene riik. Samas, ka Eesti oli 1991. aastal väga vaene riik – potentsiaal on olulisem kui tänane vaesus.

Kuid enne, kui Keenia looga jätkan, toon näite lähemalt. IKEA kohta kirjutati, et 75% nende kataloogide piltidest pole fotod, vaid tarkvara abil loodud pildid, inimsilm peab neid aga jätkuvalt fotodeks. See näitab ilmekalt, kuidas tehnoloogia asendab märkamatult inimtööd, sest nii fotograafid, stilistid kui ka reklaamibürood saavad IKEAlt vähem tööd.

Ühtlasi kinnitab see, et uuendusliku rakenduse tootja võib suhteliselt kiiresti saavutada globaalsel turul olulise positsiooni. Veel 40 aastat tagasi oli enamus ärist kohalik, aga nüüd sihib üha suurem osa ettevõtetest globaalset turgu, mistõttu jääb vaid kohalikele turgudele sobivaid ärivõimalusi üha vähemaks.

Sarnased näited on Eesti juurtega Skype, mis hävitas tehnoloogia abil kümneid tuhandeid töökohti telekomides, või Facebook ja Google, sest paljud ettevõtted kasutavad reklaamiks just neid, mitte kohalikke kanaleid.

Seega, kui ühes riigis on koos targad pead, kes suudavad luua lahendusi, mis on globaalsel turul edukad, siis tõenäoliselt läheb ka sellel riigil majanduslikult väga hästi. Seetõttu suureneb riikidevaheline konkurents ajudele.

Mida on Keenial pakkuda?

Tagasi Keenia juurde. Kohapeal õnnestus mul näha, kuidas käib elu turismipiirkondadest eemal ja kuidas riik päriselt toimib. Midagi meeldivat selles polnud. Korruptsiooni on palju, töötajate haridustase ja motivatsioon madal – ettevõtjad ütlevad, et inimesed lihtsalt ei viitsi tööd teha. Ka Aasias on väga vaeseid riike, aga seal on tahet muutuseks näha, Keenias märkasin seda vähe.

Riigis on väga heal järjel olev jõukas klass, keskklass praktiliselt puudub ja jõukad pole huvitatudki, et see tekiks. Süümepiinades valge maailm kostitab Keeniat rohke abirahaga, kuid selle efektiivsus on kaheldav – esiteks jõuab tegelike abivajajateni vaid väike osa abirahast ning teiseks loodavad kohalikud ainult sellele, üritamata ise hakkama saada.

Sealselt viletsust nähes mõtlesin, millega saab Keenia maailmale kasulik olla. Tõsi, riigis on maavarasid, mille Hiina on juba aktiivselt enda tiiva alla võtnud, ja ka turism pakub teenistust, kuid kokkuvõttes võib öelda, et Keenial ja tema 45 miljonil elanikul polegi eriti midagi, millega maailmale kasulik olla. Unustades poliitkorrektsuse võib Keeniat (ja paraku suurt osa Aafrika riikidest) nimetada majanduslikult mõttetuteks riikideks.

Liiga karm? Vaadates, mis suunas maailmamajandus muutub, kus ja kuidas lisandväärtust luuakse, ei oska ma näha viisi, kuidas saaks Keenia vaesusest välja kasvada. Tehnoloogiliselt ja teadmistelt tugevate – näiteks USA, Saksamaa ja Skandinaavia – majanduslik tugevus teiste suhtes kasvab veelgi ning üha suurem osa maailma majandusest toodavad just nimetatud riikide targad pead.

Kuhu asetuvad siin Eesti ja meiega üsna sarnane Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) regioon laiemalt? Asume „tõesta end” kategoorias. 15 aasta pärast on osad KIE riigid edukate hulgas, sest suutsid pakkuda maailmale uuenduslikke rakendusi. Paraku on ka mõttetuid riike, kelle roll on olla tubli tarbija teiste pakutud toodetele ja teenustele.

Mida on Eestil pakkuda?

Millest sõltub, kummale poole üks või teine riik jääb? Eelkõige sellest, kui paindlikult suudetakse maailma trendidega kaasa liikuda ning kui suureks kujuneb „targa äri” osa majandusest, sest ainult allhankega edukaks ei saa.

Eesti-sugune väikeriik ei saa olla kõikides valdkondades tarkade hulgas, peame leidma need nišid, kus suudame olla konkurentsivõimelised. Piisab edulugudest vaid paaris valdkonnas, et Eestis tervikuna läheks elu oluliselt paremaks.

Ühe näitena võib siin tuua e-tervise. Minu kindel veendumus on, et tehnoloogia muudab järgneval kümnendil meditsiiniteenuseid oluliselt. Meditsiin muutub üha personaalsemaks – kõiki ei ravita ühtemoodi, vaid patsiendi kohta kogutakse üha rohkem andmeid. Suurem ja kvaliteetsem andmehulk parandab võimalusi haiguseid ennetada, inimesed viibivad vähem haiglates, elavad kauem ja tervemalt.

Mõistagi annab see igale riigile tohutu kulusäästu, kuid lahendusi, mis seda võimaldavad, ei töötata välja igas riigis eraldi, vaid mõnes üksikus, kes müüvad või rendivad neid teistele. Eestil on siin väga suur potentsiaal olla esirinnas – kuna riik on väike ja IT-teadlikkus kõrge, oleme sobilik testplatvorm.

Kuid kas me saame selleks? Senine areng on olnud mõõdukas – terviklikust e-tervise süsteemist saame rääkida vaid kui kaugest eesmärgist, mitte toimivast lahendusest. Sama hooga jätkates me eestvedajate hulka ei jõua.

Just sellised erinevate targa majanduse valdkondade tegevused määravadki, kui edukaks kujuneb Eesti majandus ning kas oleme 15 aasta pärast edulugude või mõttetute riikide kategoorias.