Heinart Puhkim on tööturuanalüütik ja personalikonsultant. Aastatel 1997‒2009 töötas ta BLRT Grupi personalidirektorina. Viimastel aastatel on ta aktiivselt kirjutanud artikleid ja kommentaare ajalehtedes ja elektroonilises meedias tööturu, sotsiaalpoliitika ja hariduse kohta. Aastatel 2001‒2011 oli Heinart Puhkim Euroopa Komisjoni Tööturu Nõuandekomitee liige

Mis vaevab Eesti tööstust?

Varem hoogsalt kasvanud masinaehituse ja metallitööstuse ekspordimaht hakkas 2013. aastast langema. Miks see nii on ja kuidas oluline tööstusharu taas tõusule pöörata?

Heinart Puhkim

Töötlev tööstus on Eesti majanduse üks alustaladest. Selles sektoris on hõivatud üle 116 000 inimese. Töötleva tööstuse kõige olulisem, üle 150 aasta vanuste traditsioonidega osa on masina- ja aparaadiehitus ning metallkonstruktsioonide valmistamine. Selles tööstusharus on hõivatute arv viimasel kümnendil kasvanud ligikaudu tuhande inimese võrra, moodustades olulise 14 000 töötajaga tootmissektori.

Just masinaehitus ja metallkonstruktsioonide tootmine aitas hiljutistel kriisiaastatel Eesti majanduse stabiilsust kõige rohkem. Aastatel 2009−2011 kasvasid selles sektoris toodangumahud ja eksport suurenes 20−30% aastas. Kokku ekspordib Eesti töötlev tööstus oma toodangust üle 70%. Kahjuks 2013. aastaks sellised kasvutrendid raugesid. Eriti ärevaks teeb fakt, et masinaehituse ja metallitööstuse ekspordimahud suisa kahanevad! Miks on see nii?

Miks kasv kinni jäi?

Olen viimased 15 aastat olnud lähedalt seotud Eesti masinaehituse ja metallkonstruktsioone valmistavate ettevõtetega ning teinud kaasa selle sektori kasvu. Kahjuks olen näinud ka trende, kus areneti üha rohkem odava ning materjalimahuka tootmise suunal. Turg ja kasumivõtmine seda võimaldas ning tootearendus tehnoloogiliselt keerukama ja intellektuaalsema inseneriteaduse rakenduste osas takerdus.

Sellest tulenevalt on Eesti tööstuse lisandväärtus väga erinevate metoodikate alusel arvutatuna üks Euroopa madalamaid. Eestis on SKP töötaja kohta 27 000, Soomes 77 000 ja Šveitsis 110 000 eurot aastas. Sektori töötajate palgad pole kasvanud nii, nagu võinuks eeldada. Tundub, et üha rohkem „keevitabˮ Eesti tööstus ennast kinni suhteliselt odavatesse ja materjalimahukatesse projektidesse, mida laseme allhanketööna väljastpoolt peale suruda.

Samas on Eesti tööstusmaastikul hulgaliselt ettevõtteid, kelle töötajail on potentsiaali tunduvalt rohkemaks. Ainuüksi Eesti Masinatööstuse Liitu kuulub üle 30 tootmisettevõtte: Finmec, Paide Masinatehas, BLRT masinaehitus, Terasman jne. Lisaks on rida suuri kaasaegseid ettevõtteid, kes liitu ei kuulu, näiteks E-Profiil, Kohimo, Hekotek, HANZA Mechanics Tartu, APL, AQ Lasertool, Fors MW, Monik, Vertex, Clyde Bergeman, SRC, BMC, Remeksi Keskus, Viljandi Metall jt.

Palmse Mehaanikakojas valmistatakse omatoodanguna ekspordiks unikaalset metsaveotehnikat. Paide Masinatehases toodetakse meie põhjanaabritele maanteede korrashoiu lumesahku, mille on konstrueerinud Meiren Engineeringu insenerid. Saaremaal Nasva sadamas asuv Baltic Workboats kogub väikelaevaehituse turul tuntust paljudes naaberriikides. Mitmed ettevõtted eesotsas E-Profiiliga valmistavad seadmeid Norra naftatööstuse mereplatvormidele jne.

Eeldused arenguhüppeks

Viimase kümmekonna aasta jooksul on Eesti kutseõppeasutustesse investeeritud üle viie miljardi krooni. Koolid on korda tehtud ja sisustatud uute kaasaegsete seadmetega. Olukord tööturul on võimaldanud koolidesse värvata paremaid õpetajaid ja õppemeistreid. Tunduvalt on paranenud kõrgkoolide inseneriõppe tingimused. Häid tulemusi on andnud koostöö Soome, Taani ja Saksamaa tehnikakõrgkoolidega. Koolidest tulevad parema ettevalmistusega töölised ja insenerid. Euroopa Liidu tõukefondide toel on paljud ettevõtted soetanud uusi kaasaegseid seadmeid, koolitanud personali ja käinud välismessidel.

Kõik see annab eeldused, et saavutada kvalitatiivne hüpe Eesti tööstuse arengus. Minu personalitöö kogemus tootmisettevõttes ning koostöö ameti- ja kõrgkoolidega kinnitab, et kõige suuremaks kitsaskohaks on saanud tootearendus. Eesti tootmisettevõtted on üldjuhul väikesed ja neil ei jätku ressurssi kaasaegseks tootearenduseks.

Insenerid ei tegele inseneritööga. Suurema osa ajast kulub madalalt tasustatud ja maailmaturul odavaks hinnatud tootmise korraldamine meistri või tehnoloogi ametikohal. Enamuses tegeldakse alltöövõtu ja mujal väljatöötatud lahenduste tehnoloogilise kohendamisega oma ettevõtte tootmise vajadustele.

Üks näide siinsest tootearendusest, mis kahjuks ei realiseerunud. 2003. aastal olime BLRT Grupis valmis alustama kergliiklusrongide ehk tolleaegse nimetusega rööbasbusside tootmist. Oli olemas kvalifitseeritud tootmispersonal ja kolmekümne töötajaga insenerikeskus, mis oleks kindlustanud tootearenduse ja tootmiseks vajaliku tehnoloogia väljatöötamise. Kahjuks riigitellimust ei tulnud, kergliiklusrongide ehitust ei alustatud ja vastav struktuuriüksus, inseneritöö arenduskeskus likvideeriti. Aga 2013. aastal hakkasid Eestisse jõudma maailma ühe kallima riigi, Šveitsi Stadleri firma rongid! Kokku monteeriti need küll Poolas.

Järgmised sammud

Mida teha masinatööstuse arengu tõukeks ja toodangu lisandväärtuse suurendamiseks?

Arengutõukeks on vaja paremini kaardistada Eesti masinatööstuse ja metallkonstruktsioonide sektori tootmisettevõtete tootearenduse vajadused ja võimalused. Soodustada tuleb tootmissektori klastripõhist arengut. Viimase suurema masina ja metallisektori uuringu viisid poliitikauuringute keskus Praxis ja konsultatsioonifirma PW Partners läbi kümmekond aastat tagasi. Uus uuring oleks vaja läbi viia veelgi põhjalikumalt, intervjuude vormis, kaardistamaks ideid ja inimesi, selgitamaks välja võimalikke uusi tegijaid ning loomaks neile paremaid võimalusi tootearenduseks.

„Meil on loovate inseneride põud," ütles Anne Sulling, väliskaubanduse ja ettevõtlusminister, kui külastas 2014. aasta suvel Ida-Virumaa tööstusparke. Tuleks kaaluda masinaehituse ja metallkonstruktsioonide tootmise oma tootearenduse insenerigruppide loomist ja otsida täiendavaid võimalusi nende finantseerimiseks. Tootearenduse inseneridele on vaja luua võimalused omavaheliseks erialaseks suhtlemiseks ja infovahetuseks. Samuti tuleb luua võimalused, et insener tegeleks inseneritöö ja tootearendusega.

Tehnoloogia arenduskeskustesse (TAK) ja alakoormusega töötavatesse tööstuse tehnoparkidesse tuleks riigi ja Euroopa Liidu tõukefondide toel luua tootearenduse insenerikeskused. Sealtkaudu on võimalik jõuda suurema lisandväärtusega toodanguni, mida turustada maailmaturul kaubamärgi „Made in Estoniaˮ all. Eesti edukate ettevõtete valimisel võiksid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja EAS eraldi välja tuua kohaliku tööstuse, mis on oma tootearenduse kaubatoodanguga jõudnud eksporditurgudele. Paremaks eristumiseks võiksid võitjaettevõtted kanda näiteks nimetust „EESTI PARIM TÖÖSTUS!ˮ või „EESTI PARIM OMATOODANG!ˮ.

Olen tööalaselt kokku puutunud ligikaudu viiesaja Eesti inseneri ja tehnikajuhiga. Olen veendunud, et enamik neist on valmis tööks veelgi keerukamates tehnoloogilistes projektides ja suuremat lisandväärtust andvas tootmises.

Loov inseneritöö aitaks kasvatada Eesti tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet, muuta selle atraktiivsemaks andekatele ja ambitsioonikatele noortele. Võimaldaks maksta klastri töötajatele konkurentsivõimelisemat töötasu. Euroopa tõukefondide toetused kuni 2020. aastani saaksid kaasa aidata ratsionaalsetele pikemaajalistele lahendustele. Eesti majanduse jätkusuutliku konkurentsivõimelise arengu seisukohalt on see ülioluline ja mastaapne projekt, mis aitaks parandada tuhandete inimeste elujärge ja oleks üks tegusam integratsiooniprojekt.

Klastripõhine infopank ja edasine koordineerimine võiks koonduda Eesti Masinatööstuse Liidu, äsjaloodud piirkondlike tehnoloogia arenduskeskuste ja Tallinna Tehnikaülikooli mehhanikateaduskonna juurde, kus toimub tootearenduse inseneride täiendkoolitus. Kogu see tegevus vajaks paremat koordineerimist.