Agu Uudelepp on strateegilise kommunikatsiooni õppejõud ja konsultant, suhtekorraldusfirma Claro Consulting juht  ning Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees. Agu on Eesti tunnustatumaid eksperte hoiakute kujundamise ja propaganda alal, 2008. aastal kaitses ta Tallinna Ülikoolis doktorikraadi mõjustamistehnikate rakendamisest tänapäevastes ühiskondades. 

Mille kaudu käib armastus?

Eksivad need, kelle meelest piisab sidusa ühiskonna tekkeks majanduslikust edukusest. Selleks, et siduda perekonda, kogukonda ning ühiskonda, on meil vaja tänapäeva ja tulevikku sobivat LUGU.

Agu Uudelepp

Vale vastus pealkirjas küsitule on meile kõigile teada. Vanarahvas oli küll tark, aga mitte eksimatu, ja kui kaks vanarahvatarkust kokku panna, siis kõhukaudne arm ja õletuli ei kesta kaua.

Ometi on just jõukuseunelm ja -lubadus 21. sajandi Eesti loo teljeks. Paratamatult kipub niimoodi sõit rappuvaks, sest kui telg on kõveravõitu ja üha kiirust lisatakse, võib see raputamine hakata üha rohkem ja rohkemaid iiveldama ajama.

 Tegelikult ei usu me ju ka ise seda kõhu kaudu käivat armastust. Mäletate, kuidas veerand sajandit tagasi lubasime vajaduse korral kas või kartulikoori süüa? Viimatine masu pakkus meile selleks suurepärase võimaluse, kuid siis niisugune menüüvalik enam ei rahuldanud. Pigem võiks öelda, et Eestis tõusis au sisse Soome köök.

Fassaadiperekonna mentaliteet

Paljud probleemid saavadki alguse sellest, et Eestis on maad võtnud fassaadiperekonna mentaliteet. Me oleme nagu mehed, kes raha eest kaunitari koju toovad ja tema tuunimisse investeerivad, lootes ise, et kaunitar jääb igal juhul kauniks ja pealekauba veel ka truuks, kui rahavood peaksid kokku kuivama. Nii see ju ei ole, sest ostetud armastuse puhul peab raha kogu aeg ette maksma. Ükskõik, kas seda armastust eeldatakse üksikisiku või ühiskonna tasandil.

Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem. Kui vanad on raha, ratsionaalsus ja kooliharidus? Mõni tuhat aastat ja – kõik! Formaalloogiline ja abstraktne mõtlemine – kaugemasse tulevikku suunatud majanduslik mõtlemine sealhulgas – on distsipliin, millega siiamaani koolis vaeva näeme, sest see pole meile loomuomane.

Aga võtkem vastukaaluks meie emotsioonid, vajadus kuhugi kuuluda, keegi olla, endast lugu pidada ja lisaks kusagil sisimas, kartes seda valjul häälel tunnistada – tahtmine olla naabrist parem? Kas või korraks ja natukene ja oma lähedaste silmis, aga ikkagi!

Nimelt. Need tunded on sama vanad kui inimkond, sest ratsionaalsus on õpitud, emotsionaalsus sünnipärane. Me oleme inimesed, mitte objektid sotsiaal-fiskaalses maatriksis.

Majandusedust ei piisa

Järelikult eksivad need, kelle meelest piisab sidusa ja riiki oma riigiks pidava ühiskonna tekkeks majanduslikust edukusest. Juba Põrgupõhja Jürka tahtis õndsaks saada ning tema loost teame, et tööga õndsaks ei saa. Ei saadud ka Vargamäel, kuid seda osa „Tõest ja õigusest” ei taha me eriti mäletada.

Nii jõuamegi küsimuseni, mida oleks vaja lisaks korras majandusele. Mis seoks perekonda, kogukonda ja ühiskonda ning on praegu puudu? Vastuseks võiks olla see, et meil on vaja tänapäeva ja tulevikku sobivat LUGU.

Mida see annaks? Hästi lühidalt öeldes – sidusust. Selleks, et saaksime üksteisest aru ja usaldaksime ka neid, keda isiklikult ei tunne, on tarvis lugusid. Lood seovad ning panevad paika hea ja halva, tõe ja vale, lubatu ja lubamatu, siiruse ja valskuse, kavaluse ja petturluse, mängulisuse ja sigaduse ning veel paljude-paljude vastandpaaride piirid.

Siit hakkavadki praegused hädad pihta. Ühiskonnas on alati olnud vastuolusid. Kuidas siduda maad ja linna, sini- ja valgekraesid, põlisrahvast ja sisserännanuid, tavalist ja tavatut? Vastused on erinevad, näiteks USA-s on Ameerika unelm ja elulaad, soomlastel oma sisu ja brittidel mälestus impeeriumist, mille kohal päike kunagi ei looju.

Eestil on samad mured, kuid vastusega keeruline. Võttes ilmestamiseks ühe näite. Juba paarkümmend aastat on räägitud integratsioonist. Just räägitud, aga mitte midagi sisulist tehtud. Sest sisuline tegemine ei alga keeleõppest, vaid ühise mõtlemisruumi ehitamisest ehk loost.

Mis peaks siduma eesti ja slaavi kultuuri esindajaid? Meie lugu on tammsaarelik töö ja vastupidamine, hoolimata raskustest ja vallutajatest, keda saatus ja sajandid on siia maanurka saatnud. Slaavi kultuur on bütsantslik hiilgus ja nii kultuuriline kui geograafiline ekspansioon.

Kuidas leida nende lugude ühisosa? Kuidas jätta kõrvale minevik koos Teise maailmasõjaga, mis on mõlemale poolele traagiline, kuid ühele poolele samas viimase saja aasta suurim katastroof ning teisele kangelasliku minapildi nurgakivi? Kuidas jõuda selleni, et sõltumata rahvusest arvaksid siin elavad inimesed, et „ilus on ikkagi isamaa pale”, kusjuures isamaaks nimetataks siinset maanurka Läänemere ääres, mitte kohta, kust juured kunagi lahti rebiti?

Usku, lootust, armastust

Naiivne on loota, et suur kogukond suure rahva ja kultuuri esindajaid tahabki olla väiksema rahva ja noorema kultuuri osa. Selliseid pretsedente ei ole ja nähtavas tulevikus ka ei tule. USA-s integreeruvad hindud ja hiinlased ei ole sobiv paralleel, sest kohalik massikultuur sõidab seal emamaade omast kindlalt üle ja esiisade koduga on ookean vahet. Meil nii ei juhtu.

Oletame, et vastus on olemas ja suudame konstrueerida usutava, tulevikku suunatud loo, mis kõnetab kriitilist massi Eestis elavaid rahvaid. Sellega väljakutse ei lõppe. Kuidas siduda see lugu naiste ja meeste, maa ja linna, valijate ja valitutega? Mis on need allhoovused, mis aitavad igaühel näha oma rolli suures pildis? Kuidas teha see nii usutavaks, et uus hingamine saaks spontaanse kultuuri osaks?

Loomulikult ei ole see lihtne ülesanne. Aga nagu Runnel kord kirjutas, ei tasu kõhelda, kas just meie pingutama peame, ega kohkuda või ehmuda töö ja vastaliste hulgast. Väga palju sellest, mis paistab olevat alati olnud, on kunagi loodud ja mugandatud, sest mingi tung vajab väljundit. Nii sündis ristiusk, arenes muhameedlus, tuli luterlus, või maisemalt, sündisid eestlaste ja lätlaste laulupeod sakslaste eestvedamisel ning poliitilised ideoloogiad. Kogu meie kultuur loob, kannab ja levitab lugusid, mõne mõju on lihtsalt katvam ja kandvam kui teistel.

Kokku võttes. Meil on olemas tung ja me vajame selle väljundit. Kui soovime rahulikumat, enesekindlamat ja koostööaltimat ühiskonda, siis on möödapääsmatu, et juba lähiajal peame oma uued, ühiskonnaülesed tüvitekstid paika saama. Suur lugu ei ole võluvits, mis lahendab kiiresti ja korraga kõik probleemid. Ent see loob tingimused selleks, et inimesed saaksid midagi, mida meie kultuuriruumis on aastatuhandeid igatsetud – usku, lootust ja armastust.

Usku, et tegutsetakse ühise heaolu, mitte kitsalt isiklike ambitsioonide nimel. Lootust, et isegi kui praegu on midagi halvasti, siis edaspidi läheb paremaks ja ka minul on võimalik kaasa rääkida selles, mis peaks muutuma. Ja lõpuks loomulikult armastust, sest kõige lihtsam on armastada seda, mis on oma usu ja lootuse toel ise rajatud.