Ene-Maris Tali on teleajakirjanik ning töötab Eesti Rahvusringhäälingus toimetaja-produtsendina. Lisaks teletööle on Ene-Marisel ette näidata mitu dokumentaalfilmi ning Eesti parima lastekirjaniku auhind 1998. aastast.

Meditsiinisüsteemi raviks Tervise ID

Eesti arstid on heal tasemel, kuid paraku ei saa sama öelda meditsiinisüsteemi kohta, mille lõksu meid on püütud. Patsiendi tervise ID ehk TID vähendaks meie sõltuvust perearstisüsteemi kehtestatud sunnismaisusest.

Ene-Maris Tali

Asju ei saa muuta tasandil, millel asud. Selleks tuleb kõrgemale tõusta ning vaadata laiemat pilti, märgata seiku, mida maadligi ei näe. Ja siis peab olema julgust, et vanast lahti lasta! Just nii, kehtivatest arusaamadest lahti lastes ning maailma toimimisele kõrgemalt vaadates avastas suurmees Einstein seaduspärasused, milleta tänapäeval poleks võimalikud televisioon, arvutiside ega kosmoselennud.

Selleks, et muuta meie praegust meditsiinisüsteemi, pole vaja Einsteini, pole vaja isegi eriti kõrgele tõusta.

Perearstisüsteem oli sundkäik

1993. aastal loodud perearstisüsteem oli sundkäik, sest alevikud, väikelinnad ning suuremadki linnad ei jaksanud nõukogude ajast päranduseks saadud polikliinikuid kümnete jaoskonnaarstide ning haiglaid hulga eriarstidega üleval pidada. Iseenesest oli tollane idee üllas: luua arstiabi esmatasand, kus arst on kogukonnale lähedal, teaks-tunneks inimesi ning nende hädasid. 20 aastaga on idee ja tegelikkus teineteisest kaugenenud nagu kaks vastassuunas kihutavat rongi – teeninduspiirkonnad on laiaks venitatud, hingekiri kriitilise piiri ületanud, ravile saamise järjekorrad kuudepikkused.

Enamiku arstide taset hinnatakse arvamusküsitlustes kõrgeks, paljude eriarstide puhul küünib see maailmatasemeni, kuid rahul ei olda süsteemiga, mille lõksu meid on püütud. Arst justkui on, ja ei ole ka. Rahulolematus sunnib erksamaid tegutsema. E-riigile omaselt on rakendatud või rakendamisel mitmed uudsed lahendused, nagu patsiendi kaug-monitoorimise seade, chat perearstiga, digiretsept; parendatakse e-registreerimist, arstid pakuvad terviseajakirjades ja portaalides inimestele rohkesti soovitusi, kuidas oma tervise eest ise paremini hoolt kanda.

See kõik on kõrvaltegevus, kuigi tore ja vajalik. Aga põhitegevus – igaühele kättesaadav ja kvaliteetne ravi, mida lubab põhiseadus: „...kõikidele inimestele peavad olema tagatud vajalikud eeldused parima võimaliku terviseseisundi saavutamiseks ning igal Eesti inimesel peab olema võimalus teha tervislikke valikuid” − muutub järjest defitsiitsemaks.

Toon näite „parima tervisliku seisundi saavutamisest”, mis illustreerib meie arstikeskset ja organipõhist meditsiini. Sarnaseid lugusid võiks jutustada igaüks.

Kuna mul on perearstiga vedanud, nõuab ta vähemalt paar korda aastas analüüse. Viimastest verenäitajatest selgus, et mu vereliistakute tase on lubamatult madal. Saan saatekirja nefroloogile, sest tsüst neerus on ainuke kaebus. Neerufunktsioon on korras ja nefroloog saadab mind tomograafitorusse, ja siis juba pildiga edasi kolme eriarsti juurde, välistamaks, et pankreases, neerus ega veres pole vähialget.

Kaks käiku osutusid mõttetuks, sest minu ravikaart eriarstide kabinetti ei jõudnud, tomograafis tehtud pilt kummagi arvutisse ei ilmunud, märkmed digiloos olid diagnoosimiseks kasinad. Neeruonkoloog ja pankreaseonkoloog saatsid mind ära tõdemusega, et kui pilti ei leita, pean sama uuringu uuesti tegema.

Kolmas saatekiri oli verearstile. Võeti luuüdi. Vereloome on korras: organism toodab vereliistakuid täiesti normaalsel hulgal. Probleem on milleski muus – on miski, mis suure osa trombotsüüte lihtsalt ära hävitab. Mis on see miski? Kuskilt ei valuta ega anna muul moel tunda. Aga kui peaks juhtuma, et mind on vaja opereerida, siis ükski arst seda ette ei võta, sest veri ei hüübi... Seega, probleem on tõsine. Ometi olen arstiabi esmatasandil ehk perearsti juures tagasi.

Alustame taas vereanalüüsist. 

Miks nii?

Kõik arstid, kes minuga tegelesid, olid eriala parimad, kahtlusega organeid uuriti põhjalikult, ja tulemus on ikka null! Üks põhjus, mida patsiendina näen, on see, et iga erialaarst tegeleb kitsalt vaid ühe konkreetse „tükiga”. Ja kui see on korras, pole probleem enam tema lahendada.

Teine põhjus: diagnoos pannakse viimase uuringu põhjal, varasemaid haigusi-uuringuid-kaebusi arvesse võtmata.

Kolmas põhjus on andmekaitse seatud piirangud ehk infosulg, mis jätab mind teadmatusse minu enda tervise tegelikust seisundist ja riskidest. Kui hematoloog uuris, kas keegi minu lähisugulastest on põdenud verehaigusi, jäin vastuse võlgu.

Inimene on tervik, mitte organite kogu. Ta on pärinud oma geenid vanematelt ja pärandab need edasi oma lastele. Koos mutatsioonidega. Geenirikete ja pärilike haiguste riskide pärast, kui need suguvõsas on, peaksid inimene ja raviarst valvel olema, et sümptomid varakult avastada. Paraku keegi mulle minu lähisugulaste haigustest ei räägi. Isegi mu isa geenitest, mis viitas selgelt päriliku vähi riskile, on minu eest salastatud. Seadus ei luba seda mulle näidata, kui pole ette näidata isa notariaalselt kinnitatud nõusolekut. Kahjuks pole tal seda enam võimalik anda.

Ja neljas põhjus − rabe vundament – on internetivõrk, mis peaks siduma kõik meditsiiniasutused ühte kiiresse ja toimivasse süsteemi. Praegu on liidetud vaid kaks kolmandikku tegutsevatest arstidest, infomatsioon kaob, puudub võimekus suurt infohulka edastada, kabinetiarvutid jäävad failide allalaadimisel mannetuks, olulised lülid on liidestamata; üldsuse huvide, era- ja ärihuvide vahel haigutab kuristik jne. Ühel neist põhjustest, teel Tallinnast Tartusse või sealt tagasi, jäi kadunuks ka tomograafi tehtud pilt minu neerudest.

Ma ei tea veel, millise eriarsti juurde perearst mind mu haihtuvate trombotsüütide pärast seekord saadab.

Pääs sunnismaisusest

Et mitte olla pelgalt pearaha ja klient, vaid partner arstile omaenese raviprotsessis, tuleks arstikeskne tervisesüsteem asendada patsiendikesksega.

Näen üht võimalust, mis vähendaks meie sõltuvust perearstisüsteemi kehtestatud sunnismaisusest − patsiendi tervise ID ehk TIDi rakendamine. TID tähendab inimesele kuuluvat andmekandjat, e-tervise kontot ning seda toetavat süsteemi, mis koondab kokku kogu inimese tervist puudutava informatsiooni. Sissekanded algavad inimese sünniga ning seda täiendatakse pidevalt, vastavalt tehtud toimingutele. TIDi pärib pere. E-kontot näevad nii arstid kui ka patsient ja see sisaldab lisaks haiguslugudele kõiki olulisi uuringuid, pilte, analüüside tulemusi, raviotsuseid, pärilikkus- ja muid riske jne.

Arstile annaks niisugune koondinfo diagnoosi ja ravi määramiseks hoopis laiema põhja. Patsient aga oleks kursis kõigega, mis tema tervist puudutab. Ja mis kõige olulisem, tänu TIDile on tal vabadus ja võimalus pikkade ootejärjekordade puhul arsti ja haiglat vahetada, minna ravile mõnda teise riiki ilma, et peaks eeluuringuid ja analüüse uuesti tegema; ta võib oma terviseriskidest tulenevalt käia kontrollis, tellida teste, mida arstid ei määra; küsida diagnoosi kohta teist arvamust jne.

Oma tervisekontolt saab inimene kas kogu või valikulise info spetsiaalsele andmekandjale laadida, selle nagu mälupulga kaasa võtta ning vajaduse korral soovitud info arvuti abita esile kuvada. Mis on see andmekandja, ma veel ei tea. Kindlasti on ta turvaline, väike, mugav kasutada, et võiks alati käepärast olla.

Olen kindel, et meie seas on einsteine, kes argitasemelt kõrgemale tõustes näevad laiemat pilti, julgevad vanast lahti lasta ning meie kolkunud „arstiabi esmatasandi” perearstisüsteemi patsientide vajadustele vastavalt ümber korraldavad. Usun, et selles on oma koht ka TIDil.