Ragnar Siil on loova majanduse mõttekoja ja konsultatsioonifirma Creativity Lab asutaja ja juhtivpartner. Varasemalt töötas ta Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri ja arendusosakonna juhatajana. Ragnar juhtis aastatel 2011−2014 Euroopa Liidu loomemajanduse töögruppi, samuti on ta Euroopa Loomemajanduse Alliansi liige. Ta nõustab mitme riigi valitsust kultuuripoliitika ja loomemajanduse teemadel.

Jorma Sarv on Creativity Labi asutaja ja partner ning hetkel koordineerib Riigikantseleis „Eesti Vabariik 100ˮ ja Euroopa Liidu eesistumise rahvusvahelist programmi. Jorma on varem töötanud Kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja ja nõunikuna, samuti kuulus ta Euroopa Liidu loomemajanduse töögruppi.

Kultuur kui Eesti arengu võlurohi

Uuel Euroopa Liidu struktuurivahendite perioodil on loomemajanduse arendamiseks kasutada varasemast oluliselt rohkem raha. Oleks meil nüüd piisavalt tarkust need vahendid targalt käiku lasta.

Ragnar Siil ja Jorma Sarv

2010. aastal soomlaste asutatud arvutimänge loov ettevõte Supercell on turule toonud maailma müügiedetabelite hitid Clash of Clans ja Hay Day. Ettevõtte areng on olnud peadpööritav. Ainuüksi Clash of Clans’i käive oli 2014. aasta juunis 4,6 miljonit dollarit päevas! Forbes nimetas ettevõtte kõigi aegade kiiremini kasvavaks mängutootjaks maailmas.

Oktoobris 2013 ehk kõigest kolm aastat pärast asutamist müüdi 130 töötajaga ettevõtte aktsiatest 51% Jaapani investoritele, hinnaga 1,5 miljardit dollarit. Ainuüksi müügilt Soome riigieelarvesse tasutud maksud ületasid oluliselt vahendeid, mida riik on valdkonna arendamiseks eraldanud. Samal ajal toimub Eestis arutelu, kas iduettevõtlus on tõsine asi ja kas sellesse „pudi-padisseˮ investeerimist tasub tõsiselt võtta.

Mis on ühist arvutimängudel ja kultuuril? Väga palju. Konkurentsitihedal maailmaturul läbimurdevõimeliste mängude loomiseks (või tegelikult ükskõik millise arvutimängu loomiseks) ei piisa pelgalt programmeerijatest, ärijuhtidest ja turundajatest. Selleks on vaja hulgaliselt loovat panust – kaasatud on kunstnikud ja disainerid, muusikud, kirjanikud, stsenaristid jpt.

Mängud ei piirdu enam ammu ainult arvutite ja nutiseadmetega. Näiteks Angry Birds on saanud või peatselt saamas animatsiooniks, filmiks, raamatuks, lõbustuspargiks, maiustusteks ja isegi lasteaedades kasutatavaks õppemetoodikaks. Ka meie Lottel on mitmeid edukaid spin-off’e.

Mis tõmbab talente?

Kultuuri ja loovust on harjutud nägema kitsalt – lihtsalt kaunite kunstide või pelga meelelahutusena. Tunduvalt harvemini märgatakse kultuuri tähtsust riikide või piirkondade arengu mõjutajana. Pole siis ime, et kultuur on tavaliselt esimene valdkond, mis kriiside ajal kannatab (sest kõht peab ju täis ja tervis korras olema, küll siis jõuab kultuuri peale mõelda), ning viimane, kuhu kasvuperioodil investeeritakse.

Kui otsime riigi arenguks olulisi tõukejõude, peame endilt küsima, mis on see, mille kaudu peegelduvad kõige ehedamalt meie identiteet ja rahvustunne? Millises keskkonnas saab sündida innovatsioon – uued ideed ja lähenemised, uuenduslikud tooted ja teenused? Võiksime mõelda, miks väidavad paljud uuringud järjekindlalt, et disaini rakendavad ettevõtted on oluliselt edukamad neist, kes seda ei tee?

Soovides mõelda suurelt, peame küsima, mis muudab meie elukeskkonna tegelikult elamisväärseks? Kas peale kultuuri ja loovuse on veel midagi, mis suudab füüsikaseadusi eirates luua lisaväärtust ka seal, kus ükski teoreetiline kalkulatsioon seda ei luba? Mis tegelikult tõmbab ligi talente ja inspireerib neid ennast teostama? Vastused nendele küsimustele võivad sõltuvalt maailmavaatest või kogemustest erineda, kuid nende ühisosa on alati kultuur ja selle vahetu mõju.

Kultuur meelitab kohale külalisi. Näiteks 1997. aastal Bilbaos, Hispaanias avatud Guggenheimi muuseum on enam kui üks kultuuriasutus, see mõtestas ümber kogu linna ja selle majanduse. Vaid kolme aastaga jätsid Bilbao külastajad linna maksuraha üle 100 miljoni euro – rohkem, kui kulus muuseumi ehitamiseks. Eks ole meie oma Lennusadamgi selle sama „Bilbao efektiˮ elav tunnistus. 2011. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud uuring kultuuri- ja spordisündmuste majanduslikust mõjust ei jätnud ruumi kahtlusteks.

Keskmiselt toob iga kohalikku kultuurisündmusesse investeeritud euro kohalikku majandusse tagasi vähemalt neli eurot, sageli tunduvalt rohkemgi. Sellele vaatamata on palju kohalikke valla- ja linnajuhte, kes näevad kultuurisündmustes pigem kuluallikaid kui väärtuste loojaid.

Kas Eestil on potentsiaali?

Lühidalt vastates – absoluutselt! Meil on väga palju talente. Piisab ainult, kui vaadata, mis toimub Eesti disaini, arhitektuuri, kunsti, muusika, teatri, kirjanduse või tantsu valdkonnas. Uskumatu! Meie meelelahutuse IT (arvutimängud) on kõige kiiremini kasvav valdkond, Eesti iduettevõtted meelitavad aastas ligi sadade miljonite väärtuses investeeringuid. Muuseumid löövad külastajarekordeid ja võidavad rahvusvahelisi auhindu, toetades turismi ja luues seotud valdkondadesse töökohti.

Eestist on kujunenud rahvusvaheline kogunemiskoht mitme valdkonna loomemajanduse tippspetsialistidele, näiteks Pimedate Ööde Filmifestival või Tallinn Music Week. Meie kunstnikud müüvad täna rahvusvahelistel kunstimessidel rohkem kui kunagi varem, meie bändide tuurid välisriikides ei ületa sageli kodumaises meedias enam uudiskünnistki. Eestis tegutseb loomemajanduses 11,4% kõikidest registreeritud ettevõtetest, valdkond annab tööd ligi 30 000 inimesele ehk 4,8%-le töötavast rahvastikust.

Teisisõnu – meil on tegijaid, meil on maailmanimesid, samuti on värskeid ideid ja põnevaid algatusi. Tõsi, turg on väike, inimesi vähe ja keelt mõistab vaid miljon inimest, kuid see ongi loomemajanduse võlu, et siin võivad edukad olla ka väikesed riigid. Vaadake Soomet või Taanit, Hollandit või kas või Islandit. Ja meid aitab ka Skype’i sündroom. Miks ei võiks järgmine Björk või Clash of Clans, Tero Saarinen või Spotify just Eestist tulla? Vabalt võib.

Mida tuleks lähiaastatel teha?

Eesti algpositsioon on hea: materjali on piisavalt, teadlikkus loomemajandusest üks Euroopa kõrgemaid (mis ei tähenda muidugimõista alati kiidulaulu, vaid ka diskussiooni ja kriitikat), kõikvõimalikke keskusi, inkubaatoreid, loomelinnakuid ja kiirendeid on tekkinud nagu seeni pärast vihma ning uuel Euroopa Liidu struktuurivahendite perioodil on loomemajanduse arendamiseks kasutada oluliselt rohkem raha kui varem. Oleks nüüd ainult riigil piisavalt tarkust need vahendid ka targalt käiku lasta.

Esmalt tuleb selgelt eristada kultuuripoliitika ja loomemajandus. Tõsi, kultuuril on oluline mõju majandusele ja ühiskonnale laiemalt, kuid see ei saa olla loomemajandust puudutavate otsuste tegemise aluseks. Teater, kirjandus, muusika, kaasaegne kunst, film ja paljud teised kunstivaldkonnad vajavad riigilt senisest suuremat tuge. Selle kõrval väärivad senisest oluliselt suuremat tähelepanu eesti arhitektuur, disain, moekunstnikud, mängutootjad, kunstide vahendajad ja tutvustajad, sh galeristid, kirjastajad, produtsendid. Suures pildis pole vahet, kas üks saab raha kultuurieelarvest ja teine ettevõtluse arendamise realt − peaasi, et loomemajandust ei arendataks kunstide arvelt ega vastupidi.

Teiseks tuleb oma tegevust fokusseerida. Pea kõik edukad näited mujalt maailmast osutavad ilmekalt, et tugevustele keskendumata ei jõuta rahvusvahelisele areenile. Meil on olnud kombeks meeldida kõigile, jagada kõigile lubadusi nii, et igaüks saab pisku. Kõik on justkui natuke rahul, aga tegelikult pole keegi õnnelik, sest midagi suurt sellise toetusega teha pole võimalik. Olgu siis põhjuseks soov hoida poliitilist tasakaalu või ametkonna mainet, kuid selge on see, et nii enam pikalt edasi minna ei saa.

Samuti tuleb olla inimeste vastu aus. Kui ikka kultuuriraha piisavalt kirjandusele ei jätku, siis ei saa olla lahenduseks kirjanike nimetamine loomeettevõtjateks või kunstnike residentuuride sildistamine inkubaatoriteks. Pole võimalik arendada piiratud raha eest võrdväärselt kõiki valdkondi, kõiki tegevusi ja teha seda kõikidel sihtturgudel.

Kolmandaks tuleb oluliselt rohkem panustada haridusse ja täiendkoolitusse. Me ei pea silmas seda, et kunstnik tuleks muuta ärimeheks – tulemuseks oleks vaid keskpärane kunstnik ja kesine ärimees –, küll aga tuleb tagada eri distsipliinide vahel oluliselt suurem lõiming, just nagu tehti aastaid tagasi Soomes, veel enne Aalto Ülikooli loomist. Muidugi peaks koolilõpetajatel olema aimu ettevõtluse alustest, kuid kõigepealt peaks neil olema koostöökogemus inseneride, programmeerijate, ärijuhtide ja turundajatega. Ja veelgi parem, neil võiks olla kontakt inimestega, kes aitaksid neil oma loomingut paremini tutvustada ja müüa. Selleks on Eestis vaja senisest rohkem häid vahendajaid. Meil on vaja veelgi rohkem Olga Temnikovaid, Helen Sildnaid, Toomas Olljumeid, Tiina Lokke, Jane Oblikaid jpt. Ikka selleks, et kunstnikud saaksid keskenduda loomingule ja et Eesti oleks veelgi jõulisemalt maailmakaardil.