Raul Oreškin on Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler. Raul on töötanud kultuurivaldkonnas alates 1990. aastast. Tal on kogenud nii praktiku kui ka poliitikakujundajana. Ta juhtis aastatel 2007−2009 Tartu linna kultuuriosakonda ja 2009−2013 Tartu loomemajanduskeskust, mille toimimismudelit on toodud eeskujuks nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt.

Kaitsvast kloostrimüürist võib saada Hiina müür

Meie haridussüsteem soosib kapseldumist ja oma „mullis” elamist. Mida teha, et kaitsvad kloostrimüürid ei muutuks Hiina müüriks, mis viib paratamatult isoleerituse ja languseni?

Raul Oreškin

Külastasin suvel Saaremaal asuvat kloostrit, kus nunnad end teadlikult igapäevasest ilmalikust infoväljast eemal hoiavad. Kloostrimüürid on nii otseses kui ülekantud tähenduses kaitseks, et turvaliselt oma keskkonnas kõige olulisemale keskenduda.

Täpselt nõnda toimime ka meie väljaspool kloostrimüüre. Kui varem pidime vaeva nägema, et infot kätte saada, siis nüüd peame pigem töötama selle nimel, et end ebavajaliku info eest kaitsta. Seda tehes määratleme oma piirid ja loome endale sobiva mulli, ümbritsedes end nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt mõttekaaslaste ja nende infoväljaga. Kes see ikka jaksaks päevad läbi oma seisukohti teistele selgitada ning oma mõtteid ja tegusid kaitsta.

Kunstnikust saab kõige paremini aru ikka teine kunstnik ja kosmosteadlasest teine kosmoseteadlane. Vajame oma mulli, oma kloostrimüüre — kes turvalisuse, kes identiteedi, kes enesekindluse, kes mugavuse pärast. Võimalik, et see on üsna ratsionaalne käitumine, kuid on ka võimalik, et nii ehitame tasapisi enda ümber hoopis teise müüri. Nimelt Hiina müüri, mis pidi küll kaitsma impeeriumi majandusruumi, ent tõi hoopis kaasa isoleerituse ja sellesama impeeriumi languse.

Teekond ühest mullist teise

Oma isikliku „mulli” saab igaüks kaasa juba kodust ning asub seda ise aktiivselt kujundama ja turvama kooliajal. Kapseldumist soosib ka ülikool, kus keskendume valitud alale ja sageli spetsialiseerume väga kitsale teemale. Siis ja edaspidigi tiirleb meie maailm pigem ikka valitud eriala ümber. Vähesed meist on interdistsiplinaarsed ja pädevad mitmel ala, omandanud hariduse ja erialased oskused mitmes erinevas ja teineteist täiendavas valdkonnas.

Kogu oma elu liigume ühest mullist teise, vahetame ja muudame neid vastavalt elukäigule. Õpime selgeks uued ja vajalikud reeglid, omandame vastava sõnavara ja kirjaoskuse ning tunneme end taas mugavalt ja turvaliselt. Nii on loomulik, et võtame selle käitumismustri kaasa ka töökeskkonda, kus jätkame juba sissejuurdunud piiride tõmbamist: see on meie ja see teise valdkonna asi.

Loomulik, aga ohtlik komme

Kuigi enese ümber oma turvalise mulli loomine on enam kui loomulik, on see paraku ka ohtlik. Kui liiga kaua oma mullis olla, ei osatagi enam teiste samasuguste, omaenda mulli suletud inimestega suhelda ega suhestuda. Keeleoskus on ju mullipõhine. Nii jäävadki probleemide lahendused ühekülgseks ja peetakse silmas vaid väikest pilti, sest suure mõistmiseks puudub ühine keel ja sageli ka soov.

Kuidas muidu seletada seda, et lasteaiakohtasid jagades pole oluline elukoha lähedus, vaid vaba koht ise. Sellega kaasnevad aga hommikused liiklusummikud, mis on järjekordne lahendamist vajav probleem ja nüüd juba hoopis teises valdkonnas. Kas me mitte ise ei toida seda seitsmepäist lohet, kellel iga järgmise pea äraraiumisega kaks uut asemele kasvab? Meie endi loodud müürid takistavad probleemide terviklikku lahendamist.

Selleks aga, et asjadele terviklikult läheneda, on vaja tahet ja oskust ka teiste valdkondade − „teiste mullidega” − suhestuda, nii et koos panustades tekiks uus kvaliteet. Probleemi tegelikku keset on võimatu leida, kui koostööd üritavad teha teadlane, ettevõtja ja avaliku sektori ametnik, kellel kõigil on oma tõde, oma töötegemise tava, oma teadmine, mis on töö, ja kindel veendumus oma seisukohtade õigsuses.

Probleemid, või pigem isegi väljakutsed, on täna aga keerukamad kui kunagi varem, kas või seetõttu, et õige lahenduse leidmiseks läbitöötamist vajava info hulk on kordades suurem. Tuleb arvestada väga paljude nüansside, erinevate sihtgruppide, väljakujunenud traditsioonide, paljude järel- ja kõrvalmõjudega.

Õige lahenduse leidmiseks ei piisa tavaliselt ühe inimese kompetentsist, vaid vaja on mitme erineva valdkonna spetsialistide teadmist. Ainuüksi oma ala ekspertidest jääb aga siiski väheks —  need inimesed peavad olema ka võimelised teiste valdkondadega suhestuma ja suhtlema. Tuleb mõista, et eri valdkondades võib au sees olla erinev filosoofia, rutiin ja teistmoodi protsessid ning et määrav pole oma seisukohtade kaitsmine, vaid oskus mõista, kuidas asjad mujal toimivad ning kuidas panustada oma teadmistega nõnda, et tekiks suurem pilt. Piiridest üleastumiseks tuleb endas leida tolerantsi, energiat ja julgust.

Spetsialisti terror

Mulle on sümpaatne Ameerika majandusajakirjaniku James Surowiecki sõnastatud rahvahulkade tarkuse teooria, mis räägib sellest, kuidas iga olukorda saab kõige paremini lahendada väikse rühma spetsialistide asemel kollektiivse tarkusega, nii et protsessi kaasatakse palju erinevaid inimesi.

Oluline on sealjuures sõltumatute arvamuste paljusus. Oma valdkonna suurim ekspert võib anda väärtuslikku sisendit, aga võib kaasa tuua ka nn spetsialisti terrori, kui tema öeldut ainuõige tõe pähe võetakse ja vaid selle põhjal lahendusi kujundatakse. Samuti võib sama terroriliik nullida kogu valdkonna arengu, sest „on juba ette teada”, kuidas peab tegutsema.

Pealegi on ühe valdkonna sees keerulisem uudseid lahendusi leida. Need tekivad pigem erinevate valdkondade puutepunktides. Erineva tausta ja kogemustega inimesed suudavad paremini erinevaid nüansse tabada. Tuleb vaid need üksikud tarkused vormida kollegiaalseks otsuseks. Näiteks Uppsala haiglavõrgus kaasati haiglatöötajaid ja patsiente uute innovaatiliste seadmete väljatöötamisse, sest nemad puutusid otseselt seadmetega kokku. Kõlab väga loogiliselt, ent Uppsala näide on erandiks isegi Rootsis. Mõelgem korraks, kuidas seda võiks rakendada meie haiglates… lasteaedades… või haridussüsteemis tervikuna.

Kaasamisest räägitakse tihti ja palju. Ent alles siis, kui olla ise kaasatud või kaasaja, on võimalik tunda vastutust, mida kaasamine endas kannab, ning jõuda arusaamisele, mida on sellega võimalik saavutada. Me kõik tahame elada paremas maailmas, olgu siis meie taustaks kultuur, teadus, ettevõtlus, ehitus või IT... Kuid igaühel meist on oma arusaam paremast maailmast ja sellest, kuidas sinna jõuda.

Pisemad muutused algavad meist endist, suuremad aga siis, kui suudame teineteist inspireerides ette võtta midagi meist kõigist suuremat. Selleks on vaja tahet oma mullist väljuda ja vaadata, mis mujal toimub või veel parem — proovida need erinevad maailmad teineteisele lähemale tuua nõnda, et need põkkudes ei lõhkeks, vaid omavahel ühineksid.