Vabariigi Presidendi abikaasa Evelin Ilves on mitmete ühiskondlikult oluliste kampaaniate ja organisatsioonide patrooniks, mis enamjaolt on seotud laste, noorte ja puuetega inimeste aitamisega. Evelin Ilves on ka WHO Euroopa Regiooni eestkõneleja mittenakkuslike haiguste alal. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Toomas Kiho on kultuuriajakirja Akadeemia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi peaministri nõunik. Hetkel on ta Eesti Vabariik 100 juubeliaastat ettevalmistava juhtrühma esimees.

Eesti pärisväärtused ehk Eesti jäämine Eestiks

Kuna üks sotsiaalmajanduslik ja välispoliitiline paradigma – tüürida Eesti Läände – on ammendunud, tuleb üles leida uus, mida kehtestada. Mida me siin, Läänes, nüüd tegelikult teeme?

Evelin Ilves ja Toomas Kiho

1.

Maailm on jäänud kitsaks. Majanduskasvule toetuv läänelik edumudel ei saa iialgi kättesaadavaks kogu maailmale. Isegi kui Läänel oleks mõnda aega võimalik endistviisi jätkata ning end kindlustada, on päris selge, et küllap oli Eesti oma teekaaslastega viimaste seas, kel õnnestus nii totaalselt Läände lõimuda: Euroopa Liit, NATO, Schengeni ruum, OECD, euroala jne.

Nüüd pole meil võimalik vana ratsut kasutada – ei saa enam edasi lõimuda, kui me juba oleme lõimunuim riik. Kas aga Eesti on nagu mäetippu tõusnu, kes ei saa kõrgemale astuda, kaotamata jalge alt pinda?

Ei, Eesti ei ole kõrgeimasse tippu jõudnud alpinist. Kuna üks sotsiaalmajanduslik ja välispoliitiline paradigma – tüürida Eesti Läände – on ammendunud, tuleb üles leida uus, mida kehtestada. Mida me siin, Läänes, nüüd tegelikult teeme?

Sellele küsimusele vastust otsimata, lastes kõigel kujuneda isevoolu teel, võime sattuda kaootilisse rapsimisse. Üksikotsused on lühikeses vaates ehk põhjendatavad, kuid üheskoos osutuvad Browni liikumiseks, kus üldpilt on juhuslik, nagu on juhuslik ka tulemus. Halvemal juhul võime aga teha otsuseid, mis on lõpuks täielikus vastuolus Eesti riigi ja eestluse senise arenguloo ja -loogikaga.

Ning viimaks – otsigem tulevikuteid, mis kestaksid „iga ilmagaˮ.

2.

Nooreestlaste kuulsa maksiimi – jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks – teise poolega tulime õnnelikult toime. Oleme eurooplased mis eurooplased. Nüüd on rõhuasetus kandunud loosungi esimesele poolele – eestlaseks jäämisele. Tõepoolest, ronisime siia, võitlesime end siia selleks, et... julgegem tunnistada: iseendaks jääda! Et olla Eesti.

Just selles mõttes terendab siht, mis teeb meid huvipakkuvaks teistelegi. Olgem eestlased, olgem huvitavad ka Euroopale. Niisiis – olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks. Mida rohkem ja selgemalt Eesti jääb Eestiks, seda tugevam on meie tulevik. Nii iseenda kui ka kõigi teiste jaoks.

Rõhugem omadustele ja parameetritele, mida Eestil ja Eestis on rohkem kui mujal. Nii ei ole meie üheks trumbiks tiheasustus, vaid, vastupidi – hajaasustus. Me ei saa suureks inimeste arvult, küll aga looduse armust. Eestlaste pikaajaline suhteline paiksus, asustuse ja rahva järjekestvus, kultuurilised seosed esivanemate maaga, kus igal paigal on oma nimi ja oma lugu, maa seotus keelega, rahvaluule ja -laulud avavad meile võimaluse olla eurooplased eestlaste moodi. Just siis ja ainult siis oleme huvitavad nii endale kui välismaailmale.

Lihtne näide. Juhtiv rahvusvaheline kaardikirjastus Harper Collins on märkinud oma uues Euroopa maanteede atlases ilusad maanteed ning neid on tervel mandril vaid üksikuid – nende hulka on atlases arvatud kõik meie põhiteed, nii Talinna‒Pärnu, Tallinna‒Narva kui ka Jõhvi‒Tartu‒Valga maantee. Välispilgu jaoks on need siis tähelepanuväärselt kaunid teed. Kas me ka ise oskame seda tähele panna või hinnata? Need on meie jaoks ju üsna harilikud ja pigem ilmetud trassid, kus tee ääres „midagi erilist ei oleˮ, teed, mis kulgevad läbi mõttetu võsa. See võserik aga, vaadet risustavate reklaamplakatiteta, teeääri öisel ajal valgustavate elektrilampideta ning tuimade heliisolatsioonseinteta – meie jaoks harilik ja hall – on „neileˮ võimas, looduslik, eripärane ja haruldane.

Me ei julge – pigem siiski ei oska – näha ega taibata, et meile harjumuspärased ning seetõttu väheütlevad maastikud − luhad, niidud, sood ja rabad, ka inimtühjad mererannad − on muu maailma inimeste jaoks harukordne väärtus. Et me elame metsas, kus teed, ka riigi suurimad maanteed, läbivad päris metsi, kus elavadki päris karud ja hundid, kus tee ääres võib ärgas reisija märgata pea igal sõidul metskitsi või põtru, rääkimata rebastest, toonekurgedest, kaarnatest…

Eesti tugevuseks on tema suhteline ühtsus: võid peatada oma sõiduki ükskõik kus, võid minna maanteelt metsa alla, süüa mustikaid või jänesekapsaid, korjata seeni, õngitseda kala, nautida vaikust. Juba „tühipaljasˮ marjakorjamine metsast või omaenda aia saaduste sissetegemine on eurooplase jaoks uskumatu luksus.

Ja vaikus, see on tasuta väärtus, mida me ilmselt ei ole veel õppinud hindama, temast hoolima ega tema säilimise eest hoolt kandma. Meie suurim maavara pole põlevkivi või fosforiit, ei, selleks loodusvaraks on vaikus. Seda ei tohi lasta „röövkaevandadaˮ. Tänase päevani võib leida vaikust ühtviisi kõikjalt – Põlva tagant palust, Virumaa laanest või Peipsi kaldalt. Need on elamused, mida ei leia niisama lihtsalt Lääne-Euroopa tihedalt asustatud ja taristatud maastikest.

Jaapani turistid, keda sõidutati bussiga Tallinnast Tartusse, küsisid kümnete kilomeetrite pärast suuri silmi: „Millal see rahvuspark teil ära lõpeb?ˮ

Tõesti, me elamegi ühes parajas euroopa rahvuspargis. Muu maailma rahvuspargid kipuvad olema pagendikud, taradega eraldatud alad, kuhu loomad ja muu elusloodus on pagendatud. Siinpool tarasid laiub seal aga inimeste ala, mis on kontrastselt teistsugune tehislik maastik, kus tegelikult ei ela ei metsloomi, ei leidu looduslikke kooslusi ega loodusmaastikke. Mujal ilmas kipub loodus olema midagi sellist, mida heal juhul ekstra vaatamas käiakse ja ahhetatakse; meil on aga looduse sees olemine loomulik olemise viis. Me tunneme marju ja seeni, ei raevutse pakase või hangede pärast, ujume jõgedes ja joome järvevett jne.

Sellesama loodusega koos olemise loomulikkusest sündisid ka „Teeme ära!ˮ koristustalgud. Veelgi enam – selle innovaatilise idee rahvusvahelise rakendamise kaudu saime ka maailmale anda tagasi veidi äratundmist, et liigne võõrdumine ei ole edu ainuvalem. Isegi majandusmetsades pole meil hiigelsuuri raiesmikke, meil pole sirgetesse viirgudesse istutatud monokultuurseid puupõlde. Ja kuigi leidub liigsügavaid harvesteriroopaid, pole haavad paranematud. Meil on pärisrannad ja vaiksed merekaldad, puutumata saared ja rändlinnualad. Ja kui leidub kallasraja kinniehitajaid, saadab neid üldine pahakspanu. Meil valitseb vaikus ja looduslik mitmekesisus – see on meie loomulik olek. Või mis – see on inimese kui looduse osa loomulik olek. Ja seda võib leida meilt, Eestist. Selles mõttes on terve Eesti tõepoolest üks rahvuspark.[1]

Ning ei maksa arvata, et rahvuspargis tänapäeva inimese normaalne elu raske või takistatud. Ei, tulunduslik tegevus on enesestmõistetav. Sest ega rahvuspark ole loodusreservaat, vaid maastik, kus inimesed saavad elada väärilist elu, arendades oma kultuuri, majandust jne.

Olla puhas, käsitsi tehtud, hoitud ja haruldane – selline võiks olla Eesti tootmise ja teenuste sisu ning meie väljund maailma. Kahtlemata on sedaviisi mõistetud Eestis elamisväärne keskkond, ja turismi mõttes on meil imetlusväärne väärismaastik, mis hõlmab kohaliku looduse mitmekesisuse ja siin elava rahva rahvusliku kultuuri omapära. Mida sügavam ja ajas kestlikum on kumbki jäljerada, seda võimsam on lõpptulemus.

Riiki hõlmav rahvuspark on globaalselt kestlik idee, mis kannaks nii väljas kui sees. See oleks mõtteviis, kuhu iga üksik inimene ja organisatsioon saaks panustada, seega on see võimalus kõiki hõlmavaks ühistööks, mis tegelikult ei lõpe kunagi. Selleks on vaja kaht eeldust, mis mõlemad on Eestil olemas: looduslähedane ja -keskne meelelaad ja eluviis ning võime kiiresti uut vastu võtta. See ongi ilmselt kõige võimsam tulevikukombinatsioon.

Meie meelest peitub just siin Eesti võimalus. Sedaviisi mõistetud rahvusparki ei pea me sugugi häbenema. Üks metsasalu, tühi liivarand ja hall võsaäär võib olla inimkonna kultuurile niisama väärtuslik nagu Pariisi Jumalaema kirik või Amsterdami ööelu.

[1] Seda ideed on esitatud ka varem, vt nt Kull, K. 1994. Eestimaa rahvuspark. – Rmt: Kukk, Toomas (toim). XVII Eesti Looduseuurijate Päeva ettekannete kokkuvõtted: Soomaa rahvuspargi loodus. Tartu, lk 97–99 ja Kull, K. Eestimaa rahvuspark kaitseks kogu Eestit. – Rahva Hääl, 19. oktoober 1994, lk 13.