Yoko Alender on arhitekt ja linnaplaneerija (Eesti Kunstiakadeemia), Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik, Tallinna linnavolikogu liige, kultuurikorraldaja (Valgusfestival, Leigo Järvemuusika jms), toitlustusettevõtja (F-Hoone, Frank).

Eesti parima elukeskkonnaga riigiks maailmas

Eelmises mõtteraamatus kutsus Sten Tamkivi üles seadma Eestile unistavaid eesmärke (goals). Väga tarvilik üleskutse, mida pean oluliseks järgida ning kirjeldangi siinkohal ühte suurt unistust, milles on osa meist igaühel. Mis oleks, kui kujundaksime Eestist parima elukeskkonnaga riigi maailmas?

Yoko Alender

Eestlastele tundub olevat loomuomaselt selge, et keskkond ja kultuur on vastastikuses lahutamatus seoses: „Eesti muld ja Eesti süda” – tuntud luuleread ei jäta puutumata ühtegi eestlast. Mullast on aga tänaseks suures osas saanud majad ja tänavad, pargid ja väljakud. Taani urbanist, inimmõõtmelise linna eestkõneleja Jan Gehl sõnastab selle fakti tänapäevasemalt nii: „Kõigepealt kujundame meie oma linnu ja siis hakkavad linnad kujundama meid.”

Elukeskkond ja konkurentsivõime

Kuidas muudab elukeskkonna kvaliteet riigi konkurentsivõimet? Majandus areneb eelkõige ehitatud keskkonnas. Arenguökonoomika spetsialistid tõdevad, et täna ei lähe inimesed enam sinna, kus on töökohad, vaid sinna, kus on lahe olla, ja nii peavad töökohad ja investeeringud neile sinna järele minema.

Millest koosneb elukvaliteet? Mainekad arengu analüüsi instituudid, konsultatsioonibürood ja ajakirjad on viimastel aastakümnetel asunud mõõtma linnade elamisväärsust. Mõõdikud erinevad ja peegeldavad kohati mõõtja huvisid, üldjoontes vaadeldakse järgmisi aspekte: ettevõtluskeskkond, taristu efektiivsus, haridus, hügieen, keskkonna puhtus, rekreatsioon, kliima, majanduse stabiilsus, tervishoid, turvalisus, ühendatus välismaailmaga, ühistranspordi, teenuste, kaupade ja kultuuri kättesaadavus jms.

Elustiili-ajakirjas Monocle 2006. aastast avaldatav Quality of Life Survey on siinkirjutaja arvates viimastel aastatel muutunud jälgitavaimaks ja enim tsiteeritud linnade elukvaliteedi edetabeliks. Monocle’i mõõdikud on trende jälgides teataval määral kogu aeg muutunud, viimasel ajal on lisandunud tolerantsi ja osalusdemokraatia küsimused ning väga selgelt ka elukeskkonna kvaliteedi küsimused – looduslähedus, linnaplaneerimise- ja arhitektuuri esteetiline ja funktsionaalne kvaliteet, linnaline liikuvus.

Luksus pole enam omada kallist autot, millega tööle sõita, vaid elada kohas, kus saad oma asjad aetud mugavalt ja tervislikult jalgrattaga ja jalgsi liikudes. Kopenhaagen on juba mitmendat aastat Monocle’i edetabeli tipus. Tiheda, kompaktse ja jalgsikäidava linnaruumi kõrval on luksus ka samal ajal kättesaadav puhas õhk, vesi, lähedal asuv loodus.

Menukirjanik Mikita selgitas hästi eestlase kaksikloomust linna ja maakodu vahel. Võti arenguks peitub aga ehk hoopis selles, et suudame defineerida selle, mis meid maale tõmbab, ning tuua seda ka neisse päevadesse, mida naudime linnas. Näiteks mõõdab Monocle linnades kohtade arvu, kus saab looduslikult ujuda. Paneb võib-olla muigama, aga meenutagem siinkohal mõnuga hiljutisi suviseid õhtuid ja suplusi Kalarannas. Eestil on olemas väga suured eelised ja eeldused, et oma elukeskkonda targalt kujundades jõuda selles vallas väga kaugele.

Elukeskkonna kvaliteet koosneb nii paljudest parameetritest, laskuda võib väga erineva sügavusega kihtidesse; seosed ühiskonna, majanduse ja iga indiviidi heaoluga on tihedalt läbipõimunud – kas saabki selle teema kvintessentsi lühidalt ja lihtsalt välja imeda ja taasesitada?

Üks üldisem näide. Tallinna sajanditevanune vanalinn – see on keskkond, mida on hinnatud kõrgelt aastasadu. Vanalinna käiakse kaemas kaugelt, kohalikuna seal toimetades tunnen iga päev, et saan osa millestki väärikast, samal ajal vaiksest ja kihavast, rahvusvahelisest ja kohalikust, universaalsest ja erilisest. Kas see keskkond, mida täna kujundame, on sama elamuslik, loomulik, mitmepalgeline ja kõrgelt hinnatud ka aastakümnete, aastasadade pärast?

Teine, konkreetsem näide majanduslikust mõjust. Olles jälginud kahe eduka restorani sündi, olen analüüsinud, kuidas mõjutavad õigesti valitud asukoht, investeeringud interjööri ja ümbritsevasse, head sidemed väli- ja siseruumi vahel ning kvaliteetsed materjalid restorani käivet. Julgen väita, et keskkonnast lähtuvalt on võimalik kasumit viiekordistada. Samuti on huvitav vaadata, kuidas õigesti tehtud koht võib kiirendada kogu linnaosa positiivset arengut. Saab olema huvitav näha, kas uus restoran Frank suudab teha seda, mida F-Hoone tegi Põhja-Tallinnas. Praegu tundub küll, et vanalinnast võiks saada „uus Kalamaja”.

Talsinki pole utoopia

Mainimist väärib, et konkurentsivõime ja -eelised ei teki täna enam n-ö rahvusriikidel, vaid pigem linnadel ja regioonidel. Noored ei koli Inglismaale ja Ameerikasse, vaid Londonisse ja New Yorki. Hea näide on Öresundi silla rajamisest alguse saanud Lõuna-Rootsi (Malmö) ja Taani regioon (Kopenhaagen), millega on tänaseks jõudsalt liitumas ka Lõuna-Norra (Oslo).

Korralik turg algavat viiest miljonist, näiteks pidavat ameeriklased sellise potentsiaalse vaatajaskonna olemasolul võimalikuks rajada uue telekanali. Meil on küll kogu Euroopa Liiduga ühisturg ja mingites valdkondades see ehk nii ongi, ent tuntavalt sidusam on koostöö Soome ja Rootsiga. Kui lisaks majanduslikele ja kultuurilistele sidemetele on olemas ka füüsilise keskkonna hea ühendatus, tekib alles tegelik regionaalne ühisturg.

Ehk siis jällegi, peame lubama endale oma unistustes ja sihtides pikemat perspektiivi ja suuremat areaali. Talsinki ei ole utoopia, vaid hädavajalik reaalsus, millega peame tegelema täna, et meie laste jaoks oleks see täiskasvanuelu mõnus argipäev. Ja kui nemad naasevad reisilt Londonist või Kopenhaagenist, tunneksid nad, et oli äge küll, aga elukeskkonna kvaliteedi osas on meil siin ikka asjad igas mõttes paremini.

Valik tuleb langetada täna – kas hääbuda isoleeritud perifeeriaks või teadvustada ja aktiveerida Eesti potentsiaal ning muutuda peresõbralikuks, avatud ja kõrge elukvaliteediga riigiks, mis defineerib uutmoodi euroopalikkust ja on eeskujuks teistele?

Mida saame ära teha?

Mida on vaja ja mida me saame teha selleks, et Eestist saaks parima elukeskkonnaga riik Euroopas?

Muutused saavad alguse ikka inimestest – oluline ja vajalik on mõttemaailma muutus, teadvustamine, et elukeskkonna kvaliteet on riigi konkurentsivõime tõstmiseks otsustava tähtsusega. Nii riigi, ettevõtte kui ka oma kodu rajamisel läheb otsus valida esmapilgul kõige odavam sageli väga kalliks maksma. Kopenhaagen on maailma kõige elamisväärsem linn ja ilmselt pole juhus, et Taanis on väidetavalt ka maailma kõige õnnelikumad inimesed?

Ilma naljata ja jättes kõrvale meie tavapärase alaväärsuskompleksi, kujutagem ette, et Eestis elaksid ühed maailma õnnelikumad inimesed ja Eesti elukeskkond oleks maailma parimate seas? Nüüd tuleb sellisele eesmärgipüstitusele, mõttemaailma muutusele, tänuväärsele unistamisele lisada võimalus, et iga otsust kaalutakse ka sellest lähtuvalt – kas otsus viib sellele sihile lähemale? Kui jah, siis võib sellest unistavast sihist saada ühel hetkel ka mõõdetav (objective) reaalsus.