Ott Karulin on teatrikriitik ja -teadlane (PhD), kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on etendusasutuste riiklik rahastamine. 2014. aasta algusest töötab ta Sirbi peatoimetajana. Aastatel 2008–2013 juhtis Eesti Teatri Agentuuri.

Eesti kultuur(ipoliitika) vajab taaskäivitamist

Eesti kultuur(ipoliitika) vajab taaskäivitamist, et lisaks sellele, kui palju meil kultuuri nauditakse, saaks oluliseks see, kui mitmekülgset ja ühiskonnaga dialoogis olevat kultuuri meil tehakse.

Ott Karulin

Tänavuses Metsaülikoolis arutati teemal „Kunstid – parim enne möödas?ˮ. Põhjust kunstide hukku kuulutada siiski pole, sest paberil on Eesti kultuuris kõik väga hästi: riik suudab ministeeriumi ja Kultuurkapitali vahendusel toetada üsna muljetavaldavat hulka kultuuriasutusi ja -tegijaid, nautijaid jagub nii teatri- ja kinosaalidesse kui ka raamatutele. Mantrat, et meil on Eestis aastas pea sama palju teatrikülastusi kui riigis elanikke, olen välismaal käies korrutanud isegi, teades samas, et tegelikult ootan juba mõnda aega mingit muutust, mis meid iluunest üles raputaks.

Eesti kultuur(ipoliitika) vajab taaskäivitamist, et lisaks sellele, kui palju meil kultuuri nauditakse (ehk isegi selle asemel), saaks oluliseks see, kui mitmekülgset ja ühiskonnaga dialoogis olevat kultuuri meil tehakse. Selle saavutamiseks tuleb loobuda kolmest eeldusest: väike vajab kaitset, stabiilsus on saavutus ning valikud on tsensuur.

Väike vajab kaitset

Veel 2007. aasta riigikogu valimistel piirdusid erakondade programmid kultuuri osas viitega põhiseaduse preambulile – Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegadeˮ. Peabki, ent formaalne viide põhiseadusele ei ole veel kultuuripoliitika. Meil on viimane aeg saada üle oma väiksuse kompleksist ning julgelt endale tunnistada, et senine loogika – mida rohkem me teeme, seda paremini tagame kultuuri säilimise – ei vasta tõele.

Eestis esietendub aastas umbes kakssada uuslavastust ning korraga on repertuaaris üle 450 lavastuse. Enamikele neist jagub ka publikut, nii et kõik on justkui hästi. Kui aga püüda loetleda üles need lavastused, mis suutsid ühiskonnas laiemat diskussiooni tekitada või meie ümber siin ja praegu toimuvat tabavalt kokku võtta, jääb sõrmi üksjagu üle.

Selmet meeleheitlikult teatrimasinat käigus hoida aina uusi lavastusi publiku ette tuues, peaks vahelduseks publiku üldse ära unustama: tooma lavastuse välja siis, kui on midagi öelda, ja teha sellega proove nii kaua, kui vajalik tundub. See on utoopia, ma tean, aga väidan samas, et kultuuri säilimise seisukohast ei juhtuks midagi hullu, kui meil oleks teatrikülastusi näiteks poole vähem. Või ka raamatuid jne. Seda enam, et kommertslikum kultuur leiab vajaduse korral ressursid turult.

Stabiilsus on saavutus

Arusaadav, et kultuurivaldkond hindab kõrgelt lõpuks saavutatud stabiilsust nii rahastamises kui ka tarbimises, sest režiimi vahetumisega ja vaba turu loogikale üleminekuga kaasnenud šokk on siiani teravalt meeles (paljudel kultuurijuhtidel on ju tööstaaži sama palju, kui Eestil aastaid iseseisvuse taastamisest). Jah, teatrikülastuste arv vähenes iseseisvuse taastamise järel poole võrra, aga kas ikka on mõistlik tahta korrata 1980. aastate teist poolt, mil külastusi oli üle 1,5 miljoni. Milleks ometigi?

Ehk on nüüd käes aeg, mil stabiilsuse nautimise asemel võiks veidi enam riskida – tahaks ju loota, et kultuuri tarbijad suudavad ka veidi keerulisemast kunstiteosest elamust saada. Kui nad seda ei suuda (ja mõned neist ilmselt ei hakkagi kunagi suutma), tasub meil peeglisse vaadata ja endale ausalt üles tunnistada, et me oleme olnud oma publikule halvaks kaasteeliseks, et me pole andnud neile oskust nõuda enamat.

Praegune kultuuri stabiilsus on mugavus, paigalseis ja selle hoidmine ei tohiks olla omaette eesmärk. Õigemini: kultuur peab püüdlema stabiilsuse poole, mis hindab kõrgeimalt loovust, dialoogi ühiskonnaga ning peab eksimist loomulikuks.

Valikud on tsensuur

Et saavutada stabiilselt eksivat kultuuri, peame lõpuks üle saama tsensuurihirmust. Nõukogude aeg on läbi. Kultuuripoliitilised valikud demokraatlikus riigis ei ole sama, mis diktatuuri kehtestatud tsensuur. Ma kordan: poliitilised valikud demokraatlikus riigis ei ole tsensuur. Seega tehkem neid. Ja ma ei räägi siinkohal mahuliste eesmärkide vähendamisest ehk ei piisa (ainult) sellest, kui kultuuriministeerium oma arengukavas oodatava teatrikülastuste arvu miljonilt 800 000 peale tõmbab (nagu see oli eelmisel kümnendil). Tuleb seada sisulisi eesmärke ning leida vastavad hindamiskriteeriumid.

See aga tähendab kogu senise kultuuri riikliku administreerimise süsteemi muutmist valdkonnapõhisest (iga alavaldkonna nagu kirjandus, muusika jne eest vastutab nõunik) funktsioonipõhiseks, kus preambulis toodu tagamiseks seatakse valdkondadeüleseid eesmärke (nt noorte kultuurilugemise oskus, kunstide roll sotsiaalse sidususe suurendamisel jms).

See eeldab koostööd nii erinevate alavaldkondade ja nende hüvanguks töötavate ametnike kui ka kõigi ministeeriumite vahel. Kogemus, mille sain dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020ˮ kirjutamisel, sunnib nentima, et praegu vajalik koostöötahe ja -võime puuduvad. On seda võimalik tekitada (fake it till you make it)? Ma väga loodan, sest vähemalt mina ei jaksa enam teeselda, et üle miljoni teatrikülastuse on kuidagi oluline tõestus Eesti ja tema kultuuri elujõulisusest ja kestlikkusest.