Marten Kaevats omab magistrikraadi arhitektuuris ja linnaplaneerimises Eesti Kunstiakadeemiast. Ta on kogukonnaliikumise üks eestvedajaid, alustades ja olles kuulunud Uue Maailma Seltsi juhatusse ja arendades Community Tools'i - veebipõhist tarkvara kogukondade juhtimiseks ja igapäevase suhtluse korraldamiseks. Nüüd on Marten võtnud südameasjaks digiliikuvuse teema käsitlemise Eestis.

Digiliikuv Eesti

Eesti võiks olla maailmas esimene riik, kes rakendab kogu territooriumi katva isejuhtivate autode võrgustiku. Paarikümne aasta jooksul jõuab see meieni niikuinii – küsimus on vaid selles, kas liigume eesliinil või sörgime sabas.

Marten Kaevats

Linnaplaneerijana kaardistan uusi ideid ja võimalusi, mis muudavad põhjalikult kogukonna ruumilist käitumist. Uut visiooni on raske sõnastada, kuna trende on palju ja iga prohvet leiab laiast maailmast endale sobiva näite. Kuid vähemalt ühes on tekkimas üksmeel: auto muutub ennekõike jagatavaks (ühis)varaks, mis aitab kokku hoida nii inimelusid, loodust kui asfalti.

Auto roll muutub

Inimeste liikumisvajadus ei kao, ent auto muutub lihtsalt üheks liikumisvahendiks, mille kultuslik staatus väheneb. Sellega seoses muutuvad ka autotootmise ja kasutamise mudelid, millele suured autotootjad pööravad tähelepanu juba praegu, ostes suurlinnades autojagamispunktideks vajalikku maad.

Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis asuv 115 000 elanikuga linn Ann Arbor tahab olla suurel määral isejuhtiv aastaks 2021, samal ajal toetavad Ühendriigid selleks soovi avaldanud omavalitsusi isejuhtiva auto kasutuselevõtmisel. Ameeriklaste tehtud analüüsid näitavad, et see tähendaks umbes 85% vähem sõidukeid. Miks ei võiks ka Tartus olla juba seitsme aasta pärast märksa vähem sõiduvahendeid, elamisväärsem ja kvaliteetsem linnaruum, efektiivsem ning säästlikum ettevõtluskeskkond ja pea õnnetustevaba liikluskultuur?

Kui Eesti tahab püsida maailma innovatsiooni-konkurentsis, peame võtma eesmärgiks, et aastal 2030 on 90% meie teedel liikuvast raudvarast vajaduse korral isejuhtiv. TTÜs selle aasta septembrist arendatav Eesti oma isejuhtiva auto projekt on esimene suur samm õiges suunas.

Teise sammuna tuleb ette võtta seadusandlus, sest suurte muudatuste ajastul, pole probleemiks tehnoloogia, vaid ennekõike vanadest normidest lähtuv mõtteviis ja sellest tulenevad seadused.

Eesti ja isejuhtiva auto kontekstis tähendab see 1968. aastal sõlmitud ÜRO Viini rahvusvahelist konventsiooni maanteeliikluse kohta ja sellest tulenevat edasist loogikat juhi vajalikkusest sõidukis. Seda muutes tekib juriidiline pähkel: kui autot ei juhi inimene, siis kes vastutab vähetõenäolise õnnetuse korral? Olen välja pakkunud „riikliku suuremeelsuseˮ praktika, mida kirjeldasin ajalehes Sirp (3. aprill 2014).

Kui vastavaid seadusi on muudetud, saavad meie teedel sõitma hakata esimesed testsõidukid, mis asuvad tundma õppima meie kliimat ja liikluskultuuri. Meie eelis siin on just kliima: juhita autot on seni katsetatud soojades piirkondades, kuid nüüd oleks vaja Eesti talve, et õpetada juhita autole selgeks libedasõit ja suured temperatuurikõikumised.

Rohkem kui auto

Isejuhtiva auto senised testimistulemused annavad julguse väita, et isejuhtivusest saab meie tuleviku ruumilise kogukonna planeerimise nurgakivi. Nutitarkvara aitab koordineerida nii liikuvust kui ka ruumikasutust nii, et see on samal ajal säästlik ja mugav — nii väheneb autode „tühikasutus”, aeg, mil autod seisavad, ning ruum, mida nad selleks kasutavad.

Digiliikuvuse infrastruktuuri peame planeerima hakkama juba täna, nii säästame inimressurssi, aega ja raha. Varem alustades on võimalik selle tehnoloogilise arengu keerukusi selgema peaga suunata ja võimaluse korral vältida suuri sotsiaalseid kriise (nagu tehnoloogiline tööpuudus). Samal ajal võimaldab isejuhtiva auto tehnoloogia vähendada liiklusõnnetuste arvu.

Tervet ühiskonda mõjutava otsuseni jõudmine on pikk ja keerukas. Vaja on luua uurimisrühm, kes koordineerib esimesi samme uues digiliikuvuse valdkonnas. Loomulikult on millegi nii mastaapse teostamisel oluline poliitiline toetus.

Unistades paarikümne aasta kaugusest tulevikust, näen, et meil on märksa rohkem aega ja ruumi tegeleda asjadega, mis meile isiklikult olulised on. Väikese riigi suurim mure on kaitsta ja anda arenemisvõimalusi oma inimesele ning selleks vajame kestlikku ja innovaatilist lugu. Digiliikuv Eesti võiks olla üks neist tulevikulugudest.