Perekond Fritzed on tõelised maailmakodanikud, kes on elanud ja töötanud mitmes erinevas maailmas nurgas. Seda olulisem on nende seos Eestiga. Mikko Fritze on hetkel Goethe Instituudi juhataja Helsingis. Varasemalt juhtis ta Goethe Instituudi Tallinna esindust ja aastatel 2008-2010 oli Mikko Tallinna ettevalmistuste eestvedajaks Euroopa Kultuuripealinnaks saamisel. 

Demokraatiakool

On arusaamatu, miks meie koolid praktilist demokraatiaõpet ei paku, sest sellega mitmekordistaksime tõeliste demokraatide hulga ja tugevdaksime ühiskonda.

Fernanda Perinot de Fritze ja Mikko Fritze

Demokraatia on väärtus, mis on loomulikult väärt edasiandmist, ent seda ei õpi ega omanda praktikata. Nagu jalgrattaga sõitmine ei saa demokraatia õppiminegi olla pelgalt teoreetiline, seda ei õpi koolitahvlilt, vaid harjutades. Meie koolid seda võimalust paraku ei paku.

Me oleme elanud mitmes riigis: Saksamaal, Eestis, Soomes, Argentiinas, Uruguays, Horvaatias ‒ kõik enam-vähem demokraatlikud maad. Sõltumata sellest, kas demokraatia on riigis juba vana tuttav või uustulnuk, on levinud hoiak, et see on valmis, et see jääb, et seda ei peagi arendama ega õpetama. Arvatakse, et demokraatia valgub ise inimestesse.

Miks koolis demokraatiat ei õpetata?

Meid üllatab, miks koolides demokraatiat praktika kaudu ei õpetada. Ei Soomes, ei Saksamaal, ei Eestis. Kui lapsed saavad 18-aastaseks, on nad kõikide õiguste ja kohustustega kodanikud, nad saavad valida ja võivad valituks saada, ent suur osa neist pole kunagi õppinud, mida tähendab esindada poliitikas teisi inimesi, nende ideid ning tahet. Nad pole õppinud, kuidas teisi inimesi diskussiooni ja vestlustega oma ideede paikapidavuses veenda ja seejuures teiste ideid kuulata. Nad pole õppinud, kuidas olla kriitiline ja selle kaudu konstruktiivne. Aga just see on üks demokraatia suurtest jõududest: liikuda edasi ja areneda konstruktiivse kriitika kaudu!

Tõsi, demokraatiat õpetatakse koolides teoreetiliselt, vähemalt käiakse demokraatlikud institutsioonid ja mõned teooriad läbi, ent lapsed ei õpi koos teistega otsuseid tegema. Nad ei õpi tegema ettepanekuid ega nende üle koos hääletama. Nad ei õpi kriitilist mõtlemist ega kriitika väljendamist – eriti autoriteetide puhul.

Miks, näiteks, küsitakse ainult väga, väga vähestes koolides maailmas lastelt, kas nende õpetaja õpetab ja käitub hästi? Mõned ühiskonnad, pered ja koolid, kes näevad ennast demokraatlikena, ei pööra siiski tähelepanu laste ja noorte arvamusele. Lihtsam on jagada korraldusi, ent meie, vanemad ja täiskasvanud, pole siin ainult selleks, et öelda järglastele, mida teha ja mida mitte.

Me peame õpetama lapsi ja noori mõtlema, ennast leidma ja otsuseid langetama. Meie, täiskasvanud peame leidma tasakaalu, kuidas anda lastele vabadus nii, et me neid seejuures ei hülgaks.

Ideaal, milleni kunagi ei jõua

Koolis peaks pöörama demokraatia õpetamisele suuremat tähelepanu. Kool on selleks ideaalne koht – isegi parem kui pere, sest koolis lapsed on juba keset ühiskonda. Lapsi võiks juhendada, kuidas demokraatlikult valida klassiesindaja; klassikoosolekutel peaks õpetama lastele, kuidas kuulata teisi ja jõuda ühise arvamuseni. Lapsed võiksid anda õpetajatele regulaarselt tagasisidet ja nemad omakorda peaksid näitama, kuidas sellist kriitikad küsida ning sellega õiglaselt ja konstruktiivselt ümber käia.

Demokraatia on ideaal, kuhu kunagi ei jõuta, ent peame pingutama, et saaksime sellele nii lähedale kui võimalik. Me kõik peame demokraatiaga suure vastutustundega ümber käima ning selle kaudu kogu ühiskonnaga. Koolis demokraatia õppimise ja õpetamisega mitmekordistaksime tõeliste demokraatide hulka ja tugevdaksime ühiskonda.