Pirko Konsa on Arengufondi juhatuse esimees. Varasemalt on ta olnud Tallinna Teaduspargi juhatuse liige, Info ja Kommunikatsiooni Ettevõtete Liidu juhatuse liige ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse talituse juhataja. Eesti Väikeettevõtjate Assotsatsioon on valinud Pirko aasta ettevõtluse sõbraks. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna rahvamajanduse erialal.

Avatum ja tolerantsem ühiskond – majanduskasvu alus

Avatud, sõbralik ja tolerantne ühiskond tõmbab väljast ligi talente ehk loomingulist „vara“, mis on muutunud tänapäeva majanduse peamiseks mootoriks.

Pirko Konsa

Me kõik ihaleme suurema heaolu poole, aga fakt on see, et Eestis loob inimene keskmiselt ligi kolm korda vähem väärtust kui põhjanaabrite juures Soomes. llmselt ei ole küsimus meie väiksemas töökuses, vaid milleski muus.

Igasuguste muutuste ja uuenduste algus peitub inimese loovuses. Nii on see juba nendest aegadest, kui õpiti relvadega jahti pidama ja loomi karjatama. Kuid kunagi varem ei ole loovusel olnud nii suurt kaalu, kui tal on täna.

Põhjuseks on üha globaliseerunum majandus ja järjest automatiseeritum tootmine, mis on vähendanud kapitali, tööjõu ja maa kui Adam Smithi defineeritud klassikaliste sisendite tähtsust. Täna määrab edukuse leidlikkus, kuidas panna tehnoloogia ja kaasaegsed teadmised enda kasuks tööle, ning oskus oma teadmised realiseerida.

Loominguline klass

Pisut üle kümne aasta tagasi võttis Richard Florida kasutusele mõiste loominguline klass (creative class), et kirjeldada majanduses aset leidvaid muutuseid. Ta peab selle all silmas just seda osa ühiskonnast, kes on eelkõige seotud loovate tegevustega, nagu teadus, tootedisain, turundus, juhtimine jne. Just need on rollid, mille eest makstav tasu on kõrgeim ja kelle loodav väärtus on täna hinnatuim. Arenenud riikides küünib nende osakaal ligi 30%-ni kõigist töökohtadest, olles viimase saja aasta jooksul ligikaudu kuuekordistunud.

Eesti senine majandusedu on pärast iseseisvuse taastamist üles ehitatud ennekõike kohaliku ressursi (puit, põllumajandus, põlevkivi) väärindamisel ja allhanke osutamisel meist kõrgemal arengutasemel olevatele naabritele. Oleme selles olnud väga edukad ning võime julgelt seni saavutatu üle uhkust tunda. Kuid on selge, et ainult sellest enam ei piisa ning meil on tarvis leida tee, kuidas saavutada üha globaliseeruva majanduse väärtusahelas kõrgem koht.

Olgu eelneva kinnituseks teadmine, et näiteks nutitelefonide tootmise eest makstav tasu moodustab vaid 2‒5% telefoni lõpphinnast ning kogu tootmiskulu koos logistikaga napi kolmandiku.

Seda, et uue toote/ettevõtte loomise eest ollakse valmis kõrget hinda maksma, on tõestanud ka Eestist võrsunud Skype, GrabCad, Transferwise, Guardtime jt. Skype’i müük tõi ühel hetkel neljale eesti insenerile sisse summa, mis toona võrdus 1% SKP-st. Selle teenimiseks kuluks keskmisel Eesti töötajal tänase palgataseme juures umbes 4700 aastat.

Siiski ei maksa arvata, et see oli vaid pime juhus või veel vähem loota, et sarnane pime juhus meid lähiajal veel kord tabab, kui me ise selleks tõsiselt vaeva ei näe.

3T: tolerants, talent ja tehnoloogia

Richard Florida pakub välja n-ö 3T printsiibi, mis on majanduskasvu saavutamise eeldusteks. 3T tuleb sõnadest on tolerants, talent ja tehnoloogia. Kui kaks viimast tunduvad üsna iseenesest mõistetavad, siis mis on pistmist tolerantsil majanduskasvuga? Teadlased on seda viimase kümne aasta jooksul põhjalikult uurinud ning leidnud, et avatud, sõbralik ja tolerantne ühiskond tõmbab väljast ligi talente ehk seda loomingulist „vara“, mis on muutunud tänapäeva majanduse peamiseks mootoriks.

Nõnda ongi ootamatult kriitiliseks muutunud see, kuidas me suhtume erinevatesse vähemustesse, kas meie ühiskond on siiatulijatele avatud ja kui raske on väljast tulijatel sisse elada.

Skype püstitas omamoodi rekordi, kui ühel hetkel oli ettevõttes tööl inimesi 30 erinevast riigist ja rahvusest. Säärane mitmekultuuriline ja rahvusvaheline meeskond oli toona väga erandlik. Kuid ilmselt on see põhjus, miks on Microsoft Skype’i järeltulijana täna ka sadadele eestlastele tööandjaks.

Me ei peaks häbenema kutsuda andekaid Eestisse, et nad arendaksid siin koos meiega ettevõtteid, mis muudavad maailma. See põhimõte ei vii neid meilt ära, vaid toob uusi väärtuslikke töökohti juurde. Pigem tuleks näha kasu ning õppida, kuidas globaalsete talentidega koos töötada nii, et nad tunneksid end hästi, oleksid osa meie identiteedist ja kultuurist.

Nõnda muutub ootamatult oskus austada samasooliste õigust kooselule, võtta inimesi, hoolimata nende päritolust, nahavärvist, usust, osana meie ühiskonnast ja majanduspoliitikast. Kui siiani mõistsime majandusest rääkides avatust eelkõige kui vaba ja kauplemispiiranguteta turgu, siis tulevikus peaksime rääkima avatusest kui ühiskonna läbivast väärtusest.

Ja olgu lõpetuseks öeldud, et meie eeskujuks olevad riigid on sellest juba mõnda aega tagasi aru saanud.