Viljar Arakas on varavalitsemise ettevõtte EfTEN Capital asutaja ja juhatuse esimees. Enne seda juhtis ta kinnisvaraettevõtet Arco Vara. Viljar on olnud Tallinna Lennujaama nõukogu liige ja Eesti Raudtee nõukogu esimees. Lisaks lööb ta kaasa Teenusmajanduse Koja juhatuses. Viljar on õppinud Tallinna polütehnikumis telekommunikatsiooni ning EBS-is ärijuhtimist. 

Välistööjõud − meie ainus võimalus

Kuna Eestis väheneb potentsiaalsete sünnitajate arv lähiajal hüppeliselt, on kontrollitud sisseränne ainus võimalus tagada vajalik tööjõud ja majanduskasv.

Viljar Arakas EfTEN Capital

Immigratsioon – suupärasema sõnaga sisseränne – on Eestis hell teema, millega seostub ajaloolistel põhjustel rohkem halba kui head. Möödunud sajandi keskpaiga massilise slaavi sisserände valusad jäljed on meie ühiskonnas tänagi tugevalt sees ja paljude eestlaste alateadvuses võrdub immigrant okupandiga. Meie suhtumine sisserännanutesse on tugevas vastuolus Eesti väliskuvandiga avatud ja uuendusmeelsusele orienteeritud riigist ja, mis veelgi olulisem, ähvardab muutuda üheks suuremaks arengutakistuseks.

Sõda talentide pärast

Viimane majanduskriis tõi sisserände enamikus arenenud riikides taas teravalt päevakorda. President Obama loodab uue immigratsiooniseadusega saavutada oma teise valitsemisaja olulise võidu.

Kui eelnõu peaks oodatud kujul Kongressi heakskiidu saama, võib sellest kujuneda viimase paarikümne aasta olulisim seadus, mis parandab veelgi USA konkurentsivõimet.

Ka Euroopa tuntuima saareriigi peaminister räägib vajadusest reformida Suurbritannia sisserändepoliitikat, et riiki tuleksid peamiselt vajalike oskustega inimesed, mitte pagulased ja õnneotsijad.

Need näited kinnitavad, et globaalne võitlus talentide pärast on majanduskriisi ajal hoogustunud ja jõudnud poliitikakujundajate lauale. Pole ka ime, sest USA-s on esimese või teise põlvkonna sisserändajad loonud koguni 40% Fortune 500 ettevõtetest. Uude keskkonda elama asumine on tulijale ühelt poolt šokk, teisalt aga suur motivaator. Uustulnukad näevad keskkonda teise pilguga ja leidlikumad neist avastavad seal mõne nüansi, mis võiks töötada  paremini, ja täidavad tühimiku uue ettevõttega. Kokkuvõttes võidab sellest kogu ühiskond.

Raske on leida uuringut, mis tõestaks, et sisseränne mõjub riigi majandusele halvasti. Tõsi, massiline pagulaste riiki lubamine toob endaga kuhjuvaid sotsiaalseid probleeme, kuid toimeka välistööjõu vastuvõtmine – või praegusel ajal pigem kutsumine – tõstab selgelt riigi SKT-d.

Kestlikud on riigid, kuhu rahvast juurde voolab. Muidu edetabelite soosik Eesti kahjuks selles kategoorias kiidelda ei saa. Võib julgelt väita, et noorte väljavool ja rahvastiku vananemine on pikemas perspektiivis Eesti suurim lahendamist vajav probleem. Kuna poliitikas on lühiajaline populaarsus kõvem valuuta kui tegelemine pikaajaliste protsessidega, siis paraku jäävad viimased piisava tähelepanuta.

Probleemi tõsiduse illustreerimiseks sobib üks äärmiselt murettekitav fakt: võrreldes 2007. aastaga on Eestis praegu 15−19-aastaseid naisi kolmandiku võrra vähem! Olukorras, kus potentsiaalsete sünnitajate arv hüppeliselt väheneb, on kontrollitud sisseränne sisuliselt ainus võimalus tagada vajalik tööjõud ja majanduskasv.

Keda me ootame?

Maailm on sedavõrd muutunud, et enam ei liigu inimesed töökohtade järel, vaid pigem liiguvad globaalsed ettevõtted sinna, kus on nende äriks vajalikud töötajad. Öeldakse, et inimene on elupaigaga tugevalt seotud, kui ta võtab endale eluasemelaenu ehk n-ö ajab juured alla. Tavapäraselt teevad neid otsuseid noored inimesed. Seega on väga oluline teema haridusränne.

Selles valdkonnas on Eestil veel pikk tee käia. Euroopas väljastatakse keskmiselt 23% elamislubadest just haridusrände alusel. Eestis on see näitaja kõigest 12% ehk poole madalam. Kui meie põhjanaabrid on seadnud eesmärgiks näha aastal 2015 Soomes 20 000 välistudengit, siis meie ambitsioonid on 10 korda madalamad – ootame 2000 välistudengit.

Rohujuure – ülikoolide atraktiivsuse ja kvaliteedi – tasemel oleme oodatava välistööjõu riiki meelitamisel oma naabritest kordades maas. Meie unistused on seatud liiga madalale. Siseriiklike tudenzgite arv langeb pidevalt, mis sunnib meie ülikoole muutma end rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. See aga eeldab tänasest riigieelarvelisest mugavustsoonist väljaliikumist. Kas kõik meie ülikoolid on selleks võimelised?

Ka meie ettevõtjatel on aeg sisekaemuseks. Sihtasutus Archimedes uuris, millised on Eestis õppiva välistudengi hinnangud võrreldes teiste riikide keskmistega. Selgus, et Eestis õppivad välistudengid hindavad üldist elukeskkonda, kohanemistuge ja siia kolimist keskmisest kõrgemalt; ülikoolist tööle minekut, töövõimalusi ning karjäärinõustamist aga keskmisest oluliselt nõrgemalt. Eestit võrreldi USA, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Singapuri, Austraalia, Kanada, Hongkongi, Malaisia, Uus-Meremaa, Soome, Saksamaa, Suurbritannia, Iirimaa, Itaalia, Hollandi ja Rootsiga.

Siin on probleemiks meie ettevõtete väiksus ning paraku ka siseturule orienteeritus. Eesti on rahvusvahelisel areenil tuntud eduka idufirmade maana, kuid paraku teevad start-up’id suure arenguhüppe, tegutsedes koduriigist eemal – seal, kus on kapital, kliendid ja oskajad töötajad.

See ei vähenda meie uhkustunnet Eestist alguse saanud edukate ettevõtete arengu üle rahvusvahelisel areenil, kuid jätab õhku küsimuse, mis annab pikaajaliselt tööd ja leiba siin tegutsevatele inimestele. Kindlasti aitaks idufirmade Eestisse jäämisele kaasa oskusliku tööjõu oluliselt lihtsam riiki lubamine. See ei käi üksnes töötaja enda, vaid ka tema pereliikmete kohta.

Eurotsooni ebapopulaarseim sihtriik

Käesoleval aastal on Eesti riik astumas olulisi samme tippspetsialistide lihtsustatud korras riiki lubamiseks. Loomulikult käib jutt kolmandatest riikidest. Euroopa-sisese rände osas on Eesti kahjuks eurotsooni kõige ebapopulaarsem sihtriik. Seega peavadki meie ootused ja lootused olema rajatud kolmandatele riikidele.

Siinjuures ei peaks me kartma nn süsteemirikkujate pärast – nad tulevad varem või hiljem välja. Palju olulisem on, et Eestis tagataks kõrge lisandväärtusega sektorites maksimaalselt lihtne ja mugav tööjõu riiki toomise võimalus, mis kehtib nii töötajale kui ka tema lähematele pereliikmetele.