Erkki Raasuke on töötanud üle 17 aasta panganduses; alguses Hansapangas, hiljem Swedbankis, kus lõpetas grupi finantsjuhina. Pärast pangatööd asus ta ametisse majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunikuna. Erkki on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli majanduse erialal.

Riigifirmasid saab paremini valitseda

Erkki Raasuke koos kahe kolleegiga analüüsis riigi osalusega ettevõtete juhtimist ja leidis mitu valdkonda, kus saaks üht-teist paremini teha. Ehkki teema on olnud üleval juba aastaid, on arengud olnud pigem aeglased. 

Erkki Raasuke

Kui ma hakkasin 2011. aasta lõpus riigifirmade tegevust ja juhtimist lähemalt uurima, tabas mind mitu väikest üllatust.

Ma ei osanud arvata, et riigiettevõtted moodustavad kogu majandusest sedavõrd kaaluka osa – riik on 27 äriühingu ainuomanik, lisaks kuulub riigile osaliselt veel 11 äriühingut. Kõik need ettevõtted investeerivad igal aastal suuri summasid, neil on üle 16 000 töötaja ja 4,38 miljardi euro väärtuses varasid, mis moodustab kõigist riigile kuuluvatest varadest ligi veerandi (2012. aasta alguse seisuga).

Teiseks üllatas mind riigiettevõtete finantsiline tugevus. Ootasin suuremat võlakoormust ja ots otsaga väljatulemist, ent tegelikult olid riigi osalusega äriühingud − kui üksikud erandid välja arvata − üsna konservatiivselt kapitaliseeritud.

Kolmanda üllatusena selgus, et riigi äriühingud ei saanud majanduskriisist peaaegu üldse pihta. Võimalik, et nende juhid tegid kriisi eel ja ajal häid otsuseid ning tõmbasid tegevust õigel ajal koomale. Kuid arvan, et rohkem mõjutas seda asjaolu, et paljud neist tegutsevad turul, kus nad on ainsad või peaaegu ainsad kauba või teenuse pakkujad.

Küsisin endalt toona, miks peaks riik olema eraomanikust kehvem peremees, kuid ei osanud sellele kohe head vastust leida. Olles aga näinud riigiettevõtete juhtimist ja valitsemist lähemalt ning rääkinud lähiriikide vastava ala spetsialistidega, pidin oma seisukohti muutma ja nõustuma nendega, kelle hinnangul on riik ettevõtetele pigem kehv peremees. Riik on oma olemuselt eraomanikust vähem paindlik, teatud oskuste, inimeste ja protseduuride puudumine paneb ta erasektoriga võrreldes kehvemasse positsiooni. Ent on ka puudusi, mis on hea pealehakkamise korral lihtsalt kõrvaldatavad.

Miks riik äriühingutes osaleb?

Saame 38 korda küsida, miks riik konkreetses äriühingus osaleb. Paraku jääme enamasti selge vastuseta. Avalikke eesmärke täitvate äriühingute puhul – näiteks Elering, Saarte Liinid või Tallinna Lennujaam – on selgus mõnevõrra suurem. Ent, suundudes ärilisema poole peale – näiteks Eesti Energia, Tallinna Sadam −, leiame eest teadmatuse. Jääb lahtiseks, millised on riigi ootused ettevõtte omamisel, kas ja miks peaks ettevõte olema riigi oma. Me ei oska öelda, milline on siinjuures edu ja milline ebaõnnestumine.

Kui hajusus algab omaniku ootustest, siis on tõenäoliselt ka paljud muud asjad segased. Sellises ettevõttes muutub juhtimine kaootiliseks: igaüks lahendab oma parima äranägemise järgi tema töölauale maandunud ülesandeid, ent tihti ei ole see allutatud ühisele strateegiale. Oleme näinud olukordi, kus ettevõte on seetõttu suurtesse raskustesse sattunud.

Iseenesest pole keeruline istuda laua taha ja panna Eesti Raudtee, Estonian Airi, Eesti Energia, Eleringi ja teiste puhul kirja, mida riik neilt ootab. Väike asi, aga looks palju selgust.

Millistel alustel moodustatakse nõukogud?

Olen korduvalt öelnud, et kui saaksin riigi äriühingute valitsemises teha ainult ühe muudatuse, siis muudaksin viisi, kuidas moodustatakse nende nõukogusid.

Nõukogude moodustamist reguleerib riigivara seadus, mille kohaselt määrab pooled nõukogu liikmed äriühingut valitsev minister ja teise poole riigivara üldise valitsemise eest vastutav rahandusminister. Taolises lähenemises pole iseenesest midagi halba, aga probleem tekib sellest, et avalikkus ei tea, millistel kaalutlustel kaks ministrit nõukogu liikmeid määravad.

Mõelgem näiteks, milliseid oskusi ja teadmisi on vaja mõne suure transpordiettevõtte nõukogusse. Kindlasti on sinna vaja inimest, kes tunneb rahvusvahelist logistikat; kedagi, kes on kogenud finantsides ja riskijuhtimises; juuraeksperti; võib-olla ka idasuhete spetsialisti; samuti on vaja inimest, kes saab aru, kuidas toimib avalik sektor.

Ent kui sageli pannakse meil riigiettevõtete nõukogud kokku nii, et esmalt defineeritakse, milliseid oskusi ja teadmisi sinna otsitakse, ja valiku tegemise järel selgitatakse avalikkusele, miks üks või teine inimene valiti? Pole oluline, kas vajalike teadmistega nõukoguliikmed tulevad era- või avalikust sektorist, tähtis on, et nõukogus oleks vajalik kompetents, et valikuprotsess oleks läbipaistev ja välistaks korruptiivsete huvide jõudmise äriühingu nõukogusse.

Paraku on viis, kuidas täna Eestis riigi äriühingute nõukogusid moodustatakse, nii heast tavast kui ka pragmaatilisest ärimõtlemisest üsna kaugel.

Kõik ühtse omandusüksuse alla

Riigi äriühingute valitsemisel ja omandamisel on neid mõistlik vaadata portfellina ning koondada ühtse omandusüksuse alla. Seda kinnitavad nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kui ka OECD analüüsid.

Selguse huvides rõhutan, et omandusüksuse ülesanne pole jagada ettevõtetele päevakäsklusi, vaid anda suund, sõnastada iga ettevõtte puhul omaniku ootused ja valida nõukogu. Lisaks peaks omandusüksus andma juhtkonnale asjatundlikku tagasisidet, kas liigutakse õiges suunas.

Omandusüksus aitaks parandada riigi äriühingute valitsemist kolmel peamisel viisil.

1. Strateegiline selgus: omaniku selgelt sõnastatud ootused, järelevalve ja tagasiside. 
2. Investeeringud mõistlikuks: ehkki Eesti majanduskasv on 3% ringis ja rahvaarv väheneb, hakkasid mõned riigifirmad 2010. aastast investeerima, justkui oleksime hüperkasvu faasis. Ühtne omandusüksus suudaks ohjeldada riigifirmade kalduvust teha põhjendamatuid investeeringuid ning tagada, et riik saaks omanikuna äriühingute portfellilt asjakohast dividenditulu.
3. Nõukogude moodustamine: kasutades paremat ja läbipaistvamat metoodikat nõukogude moodustamisel, saame kvaliteetsemad nõukogud, kes valivad paremad juhatused, teevad tõhusamat järelevalvet ning välistavad huvide konflikte ja küsitavat majandustegevust.

Kümnete miljonite küsimus

Annan endale aru, et riigi osalusega äriühingute juhtimisreform pole kõige olulisemate probleemide seas, millega Eesti hetkel silmitsi seisab, ent seda ei tasu ka tähtsusetuks pisendada. Tegu on valdkonnaga, kus saab suhteliselt väikese pingutusega palju positiivset korda saata. Siin on peidus ka üksjagu rahalist tulu – minu hinnangul kümneid miljoneid eurosid aastas.

Riigi äriühingute valitsemise teema pole uus ei rahandusministeeriumi ega majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi jaoks. Senine arengukiirus ei ole aga olnud piisav ning aastal 2013 saab ja peab valitsema riigi äriühinguid professionaalsemalt, kui seda praegu tehakse.