Raul Parusk on väikeettevõtja ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogu liige. Raulil on 20 aastane finants-, kinnisvara- ja tehnoloogiaettevõtete juhtimise kogemus Eestis, Leedus, Kanadas ja Ukrainas, seal hulgas Hansapank Eesti peadirektorina ja Leedu Hoiupanga erastamisjärgse restruktureerimisprojekti juhina. Raul on õppinud Moskva riiklikus ülikoolis majandust ning Viini majandusülikoolis ettevõtlust ja innovatsiooni.

Parim tööriist globaalses konkurentsis: investeering õpetajasse

Eesti pikaajaline konkurentsivõime ei sõltu olulisel määral sellest, kas Tallinna−Tartu maantee on kahe-, nelja- või kuuerealine või kas ettevõtete jaotamata kasum on maksustatud nulli, viie või kümne protsendiga. Küll aga on tähtis, et meie lapsi kasvatavad koolis pühendunud ja andekad inimesed. 

Raul Parusk

Mõne aasta eest juhtusin Tallinnas sõitma ühe vanema härra taksos, kes oli varem töötanud 15 aastat Iirimaal autojuhina. Nüüd maksab Iiri riik talle kuus üle 2000 euro pensioni ja taksojuhi amet aitab tal võidelda igavusega. Ühelt poolt oli mul hea meel vanahärra üle, kes oli kõva töö ja õigete otsustega teeninud endale rahuliku vanaduspõlve; teisalt tundus see vestlus absurdne. Kuidas suudab võlakriisis vaevlev Iirimaa maksta lühikese tööstaažiga ja täies elujõus töömehele sama suurt pensioni kui Hiina või Eesti ettevõtted heale insenerile palka?

Pärast Teist maailmasõda on jõudsalt kasvanud lääneriikide elanike sissetulekud ning samal ajal on oluliselt vähenenud tööaja osakaal inimese elueas. 50 aastaga on keskmine eluiga tõusnud 10−12 aasta võrra, kuid pensioniiga on sisuliselt püsinud muutumatuna. Lisaks on vähenenud hõivatute keskmine aastane töötundide arv, näiteks USA-s 8% ja Prantsusmaal koguni 30% võrra. Lääneriikide tehnoloogiline ning äriline üleolek arengumaadest võimaldab rahvusvahelises tööjaotuses suhteliselt väikese jõupingutusega krahmata endale erakordselt suure tüki loodavast väärtusest. 

Kuigi majanduse rahvusvahelistumine on toonud parema elujärje ka arengumaade õuele, on globaliseerumisest kõige rohkem võitnud arenenud riigid. Ilmekalt illustreerib rahvusvahelist tööjaotust Apple’i väärtusahel. 2010. aastal moodustasid Hiina tööjõukulud iPhone 4 hinnast vähem kui 2% − 10 dollarit. USA-sse jäi toote hinnast umbes 60%, millest saavad oma osa nii USA riigikassa, Apple’i aktsionärid, Silicon Valley geniaalsed turundajad, programmeerijad ja disainerid kui lõpuks ka California pitsapoisid ja surfivarustuse müüjad.

Küllusega harjunud

Meeldivad muutused saavad kiiresti elu lahutamatuks osaks. Lääneriikides ja üha rohkem ka Eestis tundub loomulik ning õiglane,  et teeme eluea jooksul kolmandiku võrra vähem tööd ja naudime seejuures kolm korda (või mõnes riigis ka 30 korda) kõrgemat elatustaset kui Foxconni tehases mobiiltelefone kokkulappivad töölised. Väljaku teises otsas olijatele aga sellised mängureeglid ei meeldi. Hiina eesmärk on saada allhankijast ja töövõtjast tööandjaks. Kuigi Hiina on ka praegu üks maailma võimsama majandusega riike, on sealne SKP elaniku kohta vaid 12% USA tasemest. 20. sajandi teisel poolel on mitu Aasia riiki tõestanud, et selliselt arengutasemelt võib 20−30 aastaga rajada globaalsetel brändidel ja tipptehnoloogial põhineva majanduse. 

1950. aastate keskpaigas ja 1960. alguses tootsid Subaru, Suzuki, Daihatsu ja Honda oma esimesed autod. 1980. aastal sai Jaapanist juba maailma suurim autotootja ning 25 aastaga suurenes SKP inimese kohta USA-ga võrreldes 12%-lt 76%-ni. 1978. aastal tunti Korea autosid odava hinna ja madala kvaliteedi poolest ning SKP inimese kohta oli USA-ga võrreldes 12% tasemel. 27 aastat hiljem jõudsid maailma 100 väärtuslikuma brändi hulka kolm Korea brändi, USA tarbijad hindasid Hyundaid Toyota järel kõige kvaliteetsemaks automargiks ja SKP inimese kohta oli tõusnud 41%-ni USA tasemest. Singapuris kasvas SKP inimese kohta 20 aastaga USA-ga võrreldes 14%-lt 40%-ni. 

On vägagi tõenäoline, et Hiina SKP inimese kohta jõuab 2040. aastaks 40−50%-ni USA tasemest ning riigi majandus kasvab suuremaks kui USA-l ja Euroopa Liidul kokku. Sellega pole Hiina enam lääne firmade väärtusketi osa, vaid kõige karmim konkurent – ka kvaliteetsete ja tehnoloogiliselt keerukate toodete-teenuste pakkujana. Hiinast saab maailma kõige suurem ning atraktiivsem turg, mille arengut USA ja Euroopa ei suuda enam protektsionistlike meetoditega pärssida.

Arvatavasti hoiavad Hiina ettevõtted sarnaselt tänase Apple’iga olulisi oskusi ja teadmisi kodus. Targad töökohad liiguvad San Franciscost, Londonist ja Stuttgardist Hiina suurlinnadesse. Kümned miljonid Euroopa ja USA kõrgepalgalised insenerid, turundajad ja finantsistid kaotavad töö ning ülejäänutel langeb reaalne (ja võib olla ka nominaalne) palgatase. Kukub elanike ostujõud ja riikide maksutulu. Pensionid reaalhindades vähenevad ning pensioniiga tõuseb. Lääneriikide elatustase tuleb Aasiale allavoolu vastu.

Eesti võimalus

Tänu madalamale stardiplatvormile on Eestil erinevalt Lääne-Euroopast järgmistel aastakümnetel head võimalused elujärge parandada. Jõukuse valem on lihtne. Lühema aja jooksul võivad rikkuse illusiooni luua Rootsi laenuraha, Euroopa Liidu toetused või eufooria väärtpaberiturgudel, kuid pikas perspektiivis kasvatab riigi jõukust vaid konkurentidest kiirem tootlikkuse kasv elaniku (seal hulgas ka mittetöötava elaniku) kohta.

Paratamatult pikeneb Eestis tööiga ja vanaduspuhkus jääb loodetust kaugemale. Pettuvad need tänased keskealised, kes kavatsevad 65−70-aastasena riigilt saadava pensioni ja pensionisammastesse korjatud rahaga muretult maailmas ringi reisida. Arvatavasti jõuab Eesti keskmine eluiga 2040. aastaks lääneriikidele järele, kus see omakorda on tänasega võrreldes 4−5 aasta võrra pikenenud. Aastal 2040 elab keskmine 65-aastane veel ligi 25 aastat ning paljudel meist on tervislike eluviiside, geenitehnoloogia ja meditsiiniteaduse saavutuste abil head võimalused tähistada ka sajandat sünnipäeva. Pensionisäästud ja riik ei suuda elamisväärsel tasemel finantseerida 30 aasta pikkust vanaduspuhkust. Tõenäoliselt tuleb meil parema elujärje hoidmiseks osalise tööajaga töötada 75.−80. eluaastani.

Kiirelt muutuvas ja nutikusel põhinevas globaalses konkurentsis saab haridusest kõige tähtsam riikidevaheline majanduspoliitiline lahinguväli. Edukad riigid arendavad noortes töökust, õppimisvõimet, sotsiaalseid oskusi ja ettevõtlikkust, suutes samal ajal toetada keskealisi ja vanemaid inimesi tööturul vajaminevate uute ametite õppimisel. Kõrgharidus ja teadus on pikka aega kuulunud Eesti majanduspoliitiliste prioriteetide hulka, kuid riigi konkurentsivõime jaoks on vähemalt sama olulised põhi-, kutse- ja keskharidus ning täiskasvanute täiendõpe.

Ülikoolis on hilja arendada laias maailmas läbilöömiseks vajalikke väärtusi ja sotsiaalseid oskuseid. Isiksus kujuneb välja koolieas ning lisaks lapse pereliikmetele sõltub just õpetajatest kõige rohkem, kas kooli lõpetab motiveeritud ja õpihimuline või ambitsioonitu ja ükskõikne noor inimene. 

Kõik me mäletame koolipõlve karismaatilisi õpetajaid, kellel oli tohutu mõju meie maailmavaadete ja isikuomaduste kujunemisele. Selliseid õpetajaid – just noori ning särasilmseid – on praegu koolides liiga vähe. Eesti pikaajaline konkurentsivõime ei sõltu kuigi olulisel määral sellest, kas Tallinna−Tartu maantee on kahe-, nelja- või kuuerealine või kas ettevõtete jaotamata kasum on maksustatud nulli, viie või kümne protsendiga. Küll aga on Eesti edukuse jaoks tähtis, et meie lapsi kasvatavad koolis pühendunud ja andekad inimesed.

Tegusate ülikoolilõpetajate jaoks peaks raske õpetajaamet olema sama atraktiivne karjäärivalik kui töö ministeeriumis või pangas. Kõige lollikindlam investeering Eesti tulevikku oleks õpetajate palga tõstmine kahekordse Eesti keskmise tasemele. Selline palgatase tekitab töökohtadele konkurentsi ja võimaldab valida Eesti tulevikku kujundama motiveeritud ning sobivate isikuomaduste ja oskustega õpetajaid.

Aeg murda stereotüübid

Tööiga pikeneb 40−45 aastalt 50−55 aastani, samas muutuvad tööturul konkurentsis püsimiseks nõutavad oskused üha kiiremini. Arvatavasti nii mõnigi avalikke suhteid, ärijuhtimist või mõnda muud minevikus poppi ametit õppinud inimene adub ühel hetkel, et noorpõlves omandatud haridusega pole kolmkümmend aastat hiljem võimalik mõistlikku elatist teenida. 

Aega ja raha peame investeerima uute ametioskuste õppimiseks ka 50- ja 60-aastaselt. Küpses eas ei ole õpingute taasalustamine lihtne. Riik saab meid aidata, kui luua Eestisse maailma juhtiv täiskasvanute ümberõppe metoodika ja tehnoloogia arenduskeskus. Täiskasvanute maailmatasemel täiendõpe vähendab struktuurset tööpuudust ning tagab igas vanuses inimeste konkurentsivõime tööturul. Elu on täis stereotüüpe. Firmajuhid arvavad, et 60-aastased pole enam täisväärtuslikud töötajad. 60-aastased arvavad, et nende aju pole enam võimeline uusi teadmisi omandama. Üha rohkem noori ja vanu on surmkindlad, et korraliku palga ja muretu vanaduspõlve tagamine on eelkõige riigi, mitte üksikisiku kohustus. 

Riigivalitsejad usuvad, et ei ole mõistlik valijaid ärritada prioriteetide seadmisega ja tuleb vältida otsuseid, millest tõuseb tulu alles pärast valimisperioodide vahele jäävat 4−5 aastat. Muutused nõuavad stereotüüpide murdmist. Kui seda suudame, siis pole vaja 30 aasta pärast nostalgiliselt meenutada 21. sajandi algust meie heaoluühiskonna tipphetkena.