Tallinna tehnikaülikoolis ehituse ökonoomikat ja juhtimist õppinud Jaan Puusaag asutas kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist Krimelte, mille juhatuse esimees on ta tänaseni. Krimelte on kasvanud Euroopa juhtivaks vuugihermeetikute ja ehitusvahtude tootjaks. 2008. aastal valiti Jaan Eesti aasta ettevõtjaks ja 2010. aastal aasta ärimeheks.

Kui Eesti oleks aktsiaselts

Eesti edu või ebaedu võib mõõta lühemas perspektiivis erinevatel skaaladel, kuid pikemas vaates jääb ainult üks mõõdik – kas suudame säilitada oma rahvust ja kultuuri.

Jaan Puusaag Krimelte

Küsimus, kas riiki saab võrrelda ettevõttega, võib tekitada vastakaid emotsioone ja pikki ning lõpuks detailisohu uppuvaid vaidlusi. Ent suurt pilti vaadates on sarnasusi rohkem kui erinevusi. Nii ettevõtte kui riigi juhtkond seisab silmitsi sama ülesandega: kuidas saavutada optimaalse panuse ja piiratud ressurssidega maksimaalne tulemus.

Esmapilgul võib näida, et ettevõtted on ajutised, riigid igavesed. Ettevõte, kes lubab endale pikalt ebaefektiivsust, raiskamist, funktsioonide dubleerimist, praaktoodangut, ei suuda konkurentsis ellu jääda. Riik seevastu näib eksisteerivat igavesti, kui tahes halvasti seda ka juhitakse. See mulje on petlik – suured laevad keeravad aeglasemalt ja tänased vead avalduvad alles aasta(kümne)te pärast.

Eesti kriitiline edutegur

Selleks, et kogu ettevõte käiks ühte jalga ning kõik seaksid ettevõtet toetavaid eesmärke, tuleb sõnastada kriitilised edutegurid ja need kõigile teatavaks teha. Need on tegurid, millele keskendumine tagab ettevõtte elujõu, konkurentsivõime, parima võimaliku tulemuse.

Kõigi allüksuste eesmärkide seadmisel arvestatakse nende teguritega. Investeeringute tegemisel kaalutakse alati, kas need toetavad meie kriitilisi edutegureid. Kui ei, siis on need „tore oleks” investeeringud. Kui raha on, miks mitte, aga alles siis, kui kriitiliste edutegurite realt üle jääb.

AS-i Eesti Vabariik kõige kriitilisem edutegur seisab põhiseaduse preambulas: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, [---] mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Meie edu või ebaedu võib mõõta lühemas perspektiivis erinevatel skaaladel. Pikemas vaates jääb siiski ainult üks mõõdik – kas suudame säilitada oma rahvust ja kultuuri.

See on meie riigi absoluutne füsioloogiline vajadus Maslow’ püra-miidi järele. Kui see pole tagatud, osutuvad kõik ülejäänud tegurid mõttetuks. Meie turvalisuse, armastuse ja kuuluvuse ning eneseteostuse vajadus võivad küll lühiajaliselt, nii paari inimpõlve jooksul, olla rahuldatud, ent kui rahvus hääbub, võtavad konkurendid AS-i Eesti Vabariik üle. Kas heatahtlikult või pahatahtlikult, see sõltub juba muudest teguritest.

Mis siis mõjutab meie rahvuse ja kultuuri säilimist? Ikka ja ainult rahvaarv.

Sündivus

Rahvaarv on omakorda otseses sõltuvuses sündivusest. Emapalga kehtestamisega astuti küll oluline samm, et majanduslikel põhjustel ei jääks lapsed sündimata, kuid sellele vaatamata pole positiivset iivet suudetud saavutada. Veel, ehk.

Aga sünnitamine pole ainus rahvaarvu mõjutav tegur – kandvat rolli mängib inimeste tervis ja arstiabi kättesaadavus. Kui mu auto tehnilise korrasoleku pärast tunneb riik sügavat muret, siis minu enda tervise pärast kahjuks mitte.

Hullem veel. Riikliku arstiabi kättesaadavus on viidud tasemeni, kus võib utreerimata öelda: „Kui raha pole, sure maha.” Jõukamatel on võimalik osta aeg eraarsti vastuvõtule, vähemkindlustatud peavad olukorraga leppima.

Kedagi ei huvita, kas ja kui tihti inimene enda tervist kontrollib või mil määral tegeleb haiguste ennetamisega. Tulemuseks on lühike tervena elatud elu ja kõrged ravikulud. 

Naised võivad sünnitada, nagu jaksavad, aga kui nende järglased terved ei püsi, lõpeb nende tootlik eluiga enne „amortisatsiooni-perioodi” lõppu ja nad tuleb „maha kanda”. Reeglina ei suuda ettevõtted, mille seadmepargi remont ja hooldus neelavad kogu kasuliku tootmisaja ja -ressursi, uusi tootmisvahendeid hankida.

Elukeskkond

Üks rahvaarvu mõjutavatest teguritest on elukeskkond. Peame endalt iga päev küsima, kas elukeskkond AS-is Eesti Vabariik on selline, et siin tahavad elada nii tänased kui ka tulevased kodanikud. Kuhu peame investeerima ja panustama, kui soovime paremat elukeskkonda?

Meil ehitatakse muuseume, viadukte ja tunneleid, selle asemel et rajada lasteaedu, koole ja spordisaale sinna, kus inimesed elavad. Praegu peavad vähemalt Tallinna ja selle lähiümbruse lapsevanemad lahendama igapäevaselt keerulisi logistikaülesandeid, kuidas viia lapsi tipptunnil lasteaeda, kooli, trenni, huviringi, ning ühendada see kõik enda töögraafikuga.

See, et Tallinna liiklus on koolivaheaja esimese päeva tipptundidel nagu noaga lõigatud, on ilmekas näide AS-i Eesti Vabariik ressursside ebaefektiivsest kasutamisest, kus nende jaotamisel ei jälgita kogu rahva (aktsionäride) huve, vaid ainult oma tootmisüksust.

Integratsioon

Läheme ajaloos tagasi. Põhjasõja ajal langes Eestis rahvaarv 450 000 inimeselt 150 000-ni. Katk ja nälg laastasid jõhkralt ning mõnes Põhja- ja Lääne-Eesti kihelkonnas suri 70−80% elanikest.

200 aasta jooksul, ehk 20. sajandi alguseks oli rahvaarv kuuekordistunud ja on püsinud viimased 100 aastat enam-vähem samana. Kuidas oli võimalik sedavõrd kiire juurdekasv?

Ilmselt integreerus palju sisserännanuid kohalike elanikega. Kui efektiivne on meie tänane integratsioonipoliitika? Kas siin elavad inimesed tunnevad ennast eestimaalastena? 

Meil on palju segaabielusid, kus üks pool perekonnast pole eestlane, kuid enamasti ei jääda elama Eestisse. Mis tooks need fertiilses eas naised, kes on abiellunud välismaalasega, koos perega kodumaale tagasi?

Nende lapsed on ju eestlased, aga kui meie elukeskkond on selline, kuhu ei taheta tulla, siis on nad Eestile kadunud. Täiskasvanud inimene saab reeglina ise hakkama endale sobiva töö leidmisega, aga kui laste kasvatamiseks pole sobivat keskkonda, siis miks ta peaks tahtma tulla siia külma ja pimedasse paika?

Kõik ühe eest

Ettevõtluses juhtub tihti, et osakonnad unustavad ettevõtte eesmärgid ja ajavad need segamini oma osakonna huvidega. Üks osakond surub läbi investeeringu, mis teeb nende elu lihtsamaks, huvitavamaks, põnevamaks, aga samas pole see ettevõtte seisukohalt kriitilise tähtsusega, seob suure osa investeerimisressursist, ei aita paremini ega rohkem müüa. Osakond saavutas oma eesmärgi, aga kas see ettevõtet aitas? Vabalt võib juhtuda, et pigem kahjustas.

Nüüd, kus meie AS-i Eesti Vabariik juhatusel on vaja otsustada, kuidas jaotada, planeerida ressursse ja millised võiksid olla meie tuleviku strateegiad, peaks need kõik lähtuma kriitilisest edutegurist. Kas meil on vaja Järvevana viadukti ja ERM-i sellises mahus, kui neid 50–100 aasta pärast kellelegi vaja pole? Kas need vahendid on tõesti üle või tuleks eelkõige tagada investeeringud kriitilisse edutegurisse?

1,5 miljonit eestlast aastaks 2050 – see võiks olla AS-i Eesti Vabariik strateegiline eesmärk. On selle saavutamine reaalne või mitte, pole isegi oluline, ent senikaua, kui AS-i Eesti Vabariik juhatus ei ole seda ühiselt aktsepteerinud ja see ei ole kõiki osakondi haarav ühine eesmärk, ei juhtu seda kindlasti.