Pirko Konsa on Arengufondi tegevjuht. Varasemalt on ta olnud Tallinna Teaduspargi juhatuse liige, Info ja Kommunikatsiooni Ettevõtete Liidu juhatuse liige ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse talituse juhataja. Eesti Väikeettevõtjate Assotsatsioon on valinud Pirko aasta ettevõtluse sõbraks. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna rahvamajanduse erialal.

Kuhu kadus Eesti riskijulgus?

Eesti iseseisvuse taastamise lugu põhineb ettevõtlikkusel ja riskijulgusel, kuid paraku on need omadused viimastel aastatel kaduma hakanud. Julgus astuda samm edasi on asendunud hirmuga olemasolevat kaotada, seda eriti riigi tasemel.

Pirko Konsa Arengufond

Wayne Gretzky: „You miss 100% shots you do not take.”

Me oleme harjunud kuvandiga Eestist kui avatud, ettevõtlikust ja innovaatilisest riigist. Oleme uhked oma lihtsa maksusüsteemi ja rahapoliitika üle ning sellegi üle, kui meie juures käiakse uudistamas e-riigi ja küberjulgeoleku lahendusi. Kogu meie riigi iseseisvuse taastamise lugu põhineb ettevõtlikel, julgetel otsustel võtta riske ja testida ideid, millesse uskujaid oli algul väga vähe või mille õnnestumise tõenäosus kaduvväike. Tagasivaates tunduvad paljud toonased mõtted hulljulged. 

Viimastel aastatel on olukord aga muutunud. Kohati jääb mulje, et julgus astuda samm edasi on asendunud hirmuga olemasolevat kaotada. Kui erasektoris sunnib konkurents kiirelt tegutsema, siis avalikus sektoris on võimalik luua „näiline mugavustsoon” ning keerulised otsused mõneks ajaks edasi lükata. Milleni selline suhtumine viib, on võimalik näha mitme riigi näitel.

Majandus on justkui lennuk – kui kaob edasiliikumise jõud, siis tiivad enam ei kanna. Selline hetk võib saabuda ootamatult ning kukkumine olla väga valus.

Riik kui „eluslabor”

Kui küsida ettevõtjatelt, mida nad peavad peamisteks arengu-takistusteks, siis üks sagedasemaid vastuseid on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Kui pole hakkajaid ja andekaid töötajaid, pole ka võimalust võtta kasutusele uusi ning senisest tootlikumaid tehnoloogiaid.

Uued tehnoloogiad ei muuda pelgalt olemasolevaid protsesse efektiivsemaks, vaid tihti võib juhtuda, et koos uue tehnoloogia kasutusele võtmisega kujundatakse ümber ka ärimudelite toimimise põhimõtted.

Miks peaks riik aitama kaasa uute tehnoloogiate rakendamisele? Kas erasektor ise ei saa hakkama? Riigi tasemel on mitmed riskid suhteliselt väiksemad või on neid võimalik paremini hajutada. Tehes riigi tasemel üksikuid pilootprojekte on võimalik saada vajalik kogemus laiemalt, ilma et iga üksik ettevõtja kogu riski enda peale võtaks.

Pakun välja mõned valdkonnad, kus riik võiks uute tehnoloogiate rakendamisel kaasa lüüa.

Innovaatiline ehitus

Suurema osa tänapäeval rajatavate hoonete puhul püüavad arendajad minimeerida hoone rajamise hinda, jättes kõrvale hoone haldamisega seotud kulud. Energiasäästlike ja tarkade hoonete rajamisest hoidutakse, sest suureneb esmase investeeringu tegemise kulu ja pole selge, kui pikk on tehtava täiendava investeeringu tasuvus. Arvestades kinnisvarainvesteeringu väga pikka tasuvusaega, võib vale investeerimisotsus osutuda väga kalliks.

Ehitaja poolelt vaadatuna on uued ehitusvõtted tehnoloogiliselt väga keerukad ning enamasti ei soovita riskida, kuna töötajatel puudub vajalik väljaõpe ja kogemus.

Enamikus arenenud riikides on just avalik sektor antud vallas eestvedaja. Ühe hoone ehitamine on riigi seisukohalt suhteliselt väike risk. Saadud kogemus annab oluliselt teadmisi selle kohta, mis töötab ja mis mitte. Nii saavad ka ehitajad teadmisi ja kogemusi juurde. Lisaks paranevad riigi kui turureguleerija tehtavad otsused.

Innovaatilisi ehitusprojekte on tehtud, aga peamiselt isiklikul initsiatiivil ja juhuslikult. Süsteemne lähenemine – näiteks 3−5 riiklikku pilootprojekti aastas annaks kindlasti palju paremaid tulemusi.

Biometaani tootmine 

Ilmselt on tegu tuule järel teise „rohelise” ressursiga, mida on võimalik suhteliselt laialt kasutusele võtta. Probleem on täna selles, et see eeldab väga paljude osaliste vahel püsivat ja pikaajalist kokkulepet, milleta oleksid investeeringud väga riskantsed.

Biometaani on võimalik toota rohttaimedest, loomasõnnikust ja teistest orgaanilistest jäätmetest. Lisaks metaanile saab tekkivaid süsihappegaasijääke kasutada vetikate kasvatamiseks, jääkprodukte väetisena jne.

Kuidas need maailma teistes piirkondades katsetamisel olevad tehnoloogiad Eestis toimivad, pole selge. Teiseks on vaja, et tekkivale produktile − mis on odavam kui diislikütus, aga kallim kui maagaas − tekiks püsiv tarbija. Kas sellega tasub pakkuda toasooja maapiirkondades või panna sõitma ühistransport Tallinnas, ei selgu enne, kui pole järele proovitud.

Energiaühistud

Paljudes Euroopa riikides on energia tootmiseks ja tarbimiseks levinud ühistud. Eesti õigussüsteem täna midagi sarnast ette ei näe ja puudub kogemus nii sobivate tehnoloogiate kui ka õigusliku regulatsiooni suhtes. Ühistute abil oleks ilmselt võimalik üksikisikule palju soodsamatel tingimustel energiat pakkuda. Võimalik, et me ei vaja ka nii suurt ja kallist infrastruktuuri, ent meil taas kord puudub kogemus.

Need on vaid üksikud näited, kus riik saab olla uute teadmiste ja kogemuste loomise kaudu innovatsiooni eestvedaja. Nii nagu on e-riigi arendamine andnud paljudele Eesti IT-ettevõtetele võimaluse erinevate projektide abil õppida ja omandada uusi teadmisi ja oskusi, nii tuleks seda kogemust rakendada ka teistel elualadel. 

Ilmselt ei ole selleks vaja luua eraldi programmi ega poliitikat, pigem kasvatada avalikus sektoris suhtumist ja hoiakuid – tunnustada laiemalt ühiskondlikke algatusi, mis julgevad otsida uusi lahendusi.

Ainult inimeste ning riigi ettevõtlikkus ja oskus uusi teadmisi majanduses rakendada aitavad meil konkurentsis püsida. Me ei peaks kartma võtta kaalutud riske või eksida, vaid hoopis pelgama ilma jääda võimalusest õppida.