Inimfaktor majandusprognoosides

Analüütik Maris Lauri kirjutab, et tihtipeale keerab inimfaktor maajandusloogika pea peale. Inimese käitumine pole sajaprotsendiliselt ennustatav, vaid tõenäosuslik. Nii tuleks suhtuda ka majandusprognoosidesse.

Maris Lauri Analüütik

Majandusprognoos tugineb analüüsil ja seda kasutatakse tegevuste planeerimiseks. Prognoos osutab, milliseks võivad tulemused teatud tingimustel kujuneda ning kui tulemus erineb soovitust, annab prognoos märku, et tuleb käitumist muuta.

Selline seos kehtib igasuguse analüüsi ja prognoosi puhul, nii peaksid inimesed kaaluma oma ostueelistusi, ettevõtted tootmisvalikud ja riigid majanduspoliitikaid. Tegelik elu osutab, et asjad liiguvad tihtipeale siiski mingi muu loogika põhjal. Inimfaktor on see, mis majandusloogika tihti peapeale keerab.

Prognoosi piirid

Meelelahutuslik ja lihtsustuv maailm pole jätnud puutumata ka majandusprognoose. Erinevate prognooside võrdlused on sageli võistlusliku ehk meelelahtusliku alatooniga, kus „auhinnaks“ on parima prognoosija tiitel.

Iseenesest ei ole prognooside võrdluses midagi halba, kuid majandusprognooside võrdlemisel unustatakse ära, et tegemist pole ilmaprognoosiga. Erinevalt ilmast, mida inimene ei saa mõjutada (vähemalt mitte lühiajaliselt), on majandusprotsessid puhtalt inimkäitumise tulemus ning seega inimeste poolt mõjutatavad. Kui ettevõtja näeb, et oodatav majandustulemus ei pruugi tulla kõige parem, saab ta oma tegevust muuta – vajadusel inimesi palgata või neid lahti lasta, olla aktiivsem reklaamimisel, investeerida või maksta laenud kiiremini tagasi. Tegevusvariante on ju tegelikult rohkesti ning kõik see sõltub oodatavast tulevikust.

Majanduse üldisemal tasemel võib mingis ulatuses inimeste käitumist ette ennustada, kuid detailsematel juhtudel – näiteks ettevõtluses konkurentide käitumist – on see üpris tänamatu ettevõtmine. Mõningi kord on prognoosi mittetäitumine põhjustatud sellest, et prognoos on täitnud oma ülesannet – pannud inimest teistmoodi käituma.

Majandusprognooside koostamist on püütud järjest enam lihtsustada ja isegi automatiseerida. Prognoos peaks olema lihtne ja lühike, niiöelda söödav igale tarbijale: ei mingeid vahemikke, piisab mõnest numbrist ning ei mingeid pikki tekste, las need jäävad friikidele. Sellise lähenemise tipp-tasemeks on muutunud reitingud, mis peaksid kolme tähe ja paari sümboliga andma selge pildi ettevõtte või riigi majandustulevikust.

Sellisel lihtsustamisel on oma iva, see võiks aidata terad sõkaldest eraldada, kuid lihtsustamine on läinud kaugelt üle mõistliku piiri ja selliste lihtsustuste kastutamisviisid ei kannata üldjuhul mingit kriitikat. Pealegi, miks peaks arvama, et ühe nimeka ettevõtte töötajad on nii targad, et suudavad kõike õigesti, õiglaselt ja ettenägelikult hinnata? Majandusprognoos ei saa oma iseloomult olla absoluutne tõde.

Aga on suudetud minna veelgi kaugemale. Ühe majandusnäitaja või tunnuse põhjal võidakse riike kõrgustesse tõsta või põrmu paistata. Kõigel sellel on justkui tõestus olemas, sest mingi uuring on kunagi täheldanud näiteks, et 60% juhtudel on juhtunud nii ja mitte naa. Kummalisel kombel tehakse järeldus, et järelikult tulevikus juhtub 100% just nii. Aga kuidas on lood ülejäänud 40% juhtudega? Kuidas on lood selle uuringu eeldustega? Miks andsid need 40% teistsuguse tulemuse kui 60%? Järsku oli siin mingi kvalitatiivne erinevus? Need on küsimused, mida peaks esitama neile, kes tulevad välja absoluutsete tõdega.

Majandusanalüüsis ja seetõttu prognoosideski on aeg-ajalt ühed või teised teooriad ja meetodid moodsamad kui teised. Mingi ühes situatsioonis edukaks osutunud tegevus või võte saab mõõdutundetu kiituse osaliseks ning juhtub ka, et hetkel tuntud inimese arvamusi kuulatakse kriitikavabalt ning seda kõike püütakse sadade ja tuhandete poolt järgi teha. Positiivsed tulemused võimenduvad ja ebaõnnestumised jäävad tähelepanuta, sest kuidas on võimalik, et suurt tähelepanu ja kiitustsaav võte või meetod ühtäkki ei annagi õiget tulemust. Küsimus pole selles, kas meetod või võte on vale, ta on lihtsalt sobiv teatud küsimuste ja olukordade jaoks. Teiste puhul ei pruugi ta töötada ning tema sobivas tuleb alles tõestada.

Teoreetiline kanapimedus

Kopeerimine iseenesest ei ole halb, kogu inimühiskond on arenenud kopeerimise tulemusel, sest mida rohkem on uue tehnoloogia/meetodid rakendajaid, seda suurem on tõenäosus, et seda edasi arendatakse. Võiks arvata, et majandusspetsialistid ei astu eelnimetatud lõksudesse, kuid tegelikkus osutab, et tihtipeale just nii juhtub.

Küsimus ei ole majandusharidust andnud ülikoolis või inimese positsioonis: teoreetilist kanapimedust ilmutavad ka majandusanalüüside ja –prognoosidega pidevalt kokkupuutuvad inimesed, auhinnatud ja tunnustatud spetsialistid. Unustatakse erijuhtumid, unustatakse teooriate eeldused ja lihtsustused, unustatakse lühi- ja pikaajaliste protsesside erinevus, unustatakse majandusõpikute algtõed. Aeg-ajalt on selle taga mõttelaiskus ja mugavus, võimetus tunnistada oma eksimusi, aga ka inimlik edevus ja ahnus ning teised tähelepanu, tuntuse, võimu ja rahaga kaasnevad halvad jooned inimestes.

Halvem on see, et nii mõningi kord unustatakse ära, et majandusteadus on sotsiaalteadus ehk siis inimeste käitumist uuriv teadus. Inimese käitumine ei ole aga sajaprotsendiliselt ennustatav, ta on tõenäosuslik. Majandusteoorias võib küll eeldada, et majanduslikud valikud tehakse ratsionaalselt ning ratsionaalsuse aluseks on suhteliselt lühiajaline rahaline või rahaliselt väljendatav kasu, kuid praktikas selline ratsionaalsuse määratlus ei kehti.

Alati tuleb arvestada võimalusega, et teooria ei pruugi tegelikkust väga hästi kirjeldada. See on põhjus, miks prognoosile peab alati eelnema analüüs – tuleb lihtsalt kindlaks teha, millised seosed reaalselt kehtivad. Teooria on selles abiks, kuid teooria ei saa öelda 100% kindlusega, kuidas täpselt seosed ühe või teise nähtuse vahel toimivad, sest teooria on lihtsustus, tihtipeale väga suur lihtsustus. Teooria on abimees, kuid see ei suuda perfektselt tegelikkust seletada, saati siis tulevikku ennustada.

Ei tohi ka unustada seda, et analüüsid ja prognooside aluseks olevad arvud muutuvad. Suurbritannias arutati mõni aeg tagasi tripple-tipi üle ja siis tuli välja uus statistika, kust oli kadunud isegi double-tip! Kas sellega muutus Suurbritannia majanduses midagi oluliselt? Kaheldav, kuid uued numbrid tõid uue arusaamise majandus seisust ning muutsid ka ootusi. See tähendab, et mingil määral muutusid ka ettevõtete ja inimeste tegevusplaanid. Kas varasemad prognoosid olid siis täiesti valed ja kasutud? Ja milleks siis üldse prognoosida ning milleks kulutada raha statistika kogumisele?

Kõigest sellest on siiski kasu, kuid majandusnäitajaid, -analüüsi ja –prognoosi tuleb õigesti kasutada ning tuleb teada ja tunda kõikvõimalikke karisid ja võimalusi. Majandusprognoos vajab inimlikku suhtumist, sest ta on väga inimlik – oma vigade ja tugevustega, vahel lõbus ja rõõmust ning teinekord tuska ja muret pakkuv.