Kristjan Lepik juhib Eesti Arengufondis nutika spetsialiseerumise projekti, mille eesmärk on Eestis ettevõtluse ja teaduse koostöös suurema innovatsiooni saavutamine. Enne seda on Kristjan tegelenud investeerimispanga LHV käivitamisega ning nõustamisfirma Tark Investor ja seotud portaali www.tarkinvestor.ee juhtimisega. Aastal 2000 lõpetas Kristjan Tartu ülikooli majandusteaduskonna raha ja panganduse eriala ning ärirahanduse ja investeeringute ning majandusarvestuse erialal. 

Hea ja kurja võitlus, mis määrab maailma majanduse suuna

Maailma majandust juhivad järgneval kümnendil kaks domineerivat trendi: üks positiivne, teine negatiivne. Kumb võidab suure võitluse hea ja kurja vahel?

Kristjan Lepik Arengufond

Alustame negatiivsest. Väga paljud lääneriigid on viimasel kümnendil üle oma võimete elanud. USA kui majandusliku impeeriumi tipp jäi minu arvates aastasse 2000, pärast seda on näiteks USA keskmine reaalsissetulek inimese kohta kahanenud. Kuid erinevate vahendite abil peidetakse endiselt pea liiva alla ning proovitakse vanaviisi edasi elada.

Tumedam pool

Kahtlemata on tehnoloogia areng paljudes aspektides positiivne, kuid sel on ka vähem märgatud varjukülg. 2008. aastal alanud kriis sundis ettevõtjaid tegutsema varasemast efektiivsemalt ja üks võimalus selleks on automatiseerimine – inimtööjõu asendamine robotitega. See on trend, mis väga suure tõenäosusega jätkub ka järgneval kümnendil ja mille tagajärjeks on kurb tõdemus, et üha suurema hulga lihtsama töö tegijate jaoks ei ole maailmas enam tööd. Töötusemäär on kõrge nii USA-s kui ka Euroopas ning kardetavasti kriisieelsele tasemele järgneval kümnendil ei jõutagi. 

Seega, vaadates laiemalt vana maailma majanduskeskkonda, pole pilt just rõõmustav – elanikkond vananeb, sotsiaalhüvitiste vajajate hulk kasvab, töölkäijaid jääb aina vähemaks, riigieelarved on püsivas miinuses. Paljud lääneriigid vajavad struktuurseid reforme, kuid neid lükatakse viimase võimaluseni edasi. Kreekas ja Iirimaal on kriis lahvatanud sedavõrd suure leegiga, et reforme hirmuga tõesti tehakse, kuid USA-s, Jaapanis ja Prantsusmaal, kus olukord on fundamentaalselt väga problemaatiline, puuduvad motivaatorid, mis paneksid neid riike sarnaselt reformima. 

Väga huvitavalt kirjutab sel teemal William Ophuls oma raamatus „Immoderate Greatness”, kus ta selgitab, miks ootab kõiki tsivilisatsioone hääbumine või kiire häving. Ophulsi sõnul kasvavad tsivilisatsioonid liiga enesekindlaks, liiga komplitseerituks (keegi ei suuda enam juhtida) ning liiga raiskavaks. Hääbumise faasis saab tsivilisatsioone päästa, kui läbi viia vajalikud reformid, kuid Ophulsi arvates puudub selleks huvitatud pool – riiki juhtivad poliitikud ja ettevõtjad on huvitatud status quo püsimisest ning poliitiliselt pole optimaalne teha suuri vastikuid reforme. Olles jälginud USA, Jaapani ja Prantsusmaa tegevust, tundub see kõik väga tuttav. Näiteks suuremahuline rahatrükk ja sügavas miinuses riigieelarve on selgelt probleemi ignoreerimine, mitte lahendamine.

Ophuls kirjutab ka sellest, et inimestele on omane mõista vaid lähemat ja käegakatsutavat, suuremaid ja pikemate perioodide trende sageli ei nähta ega mõisteta. Kuna viimastel aastatel on finantsturud taastunud, levib ka arvamus, et probleemid on juba seljataga ja kriis seljatatud. Kuid piisab pilgust numbritele, mis kajastavad mainitud probleemriikide majanduslikku tervist, ja on selge, et pikaajalised probleemid on sama tõsised kui 2009. aastal kriisi ajal.

Helgem pool

Kuid selle probleemirägastiku kõrval on ka positiivsem trend. Brausitav veeb, laiemalt interneti all mõistetav, on ligikaudu 8950 päeva vana. Kuivõrd palju on maailm selle lühikese aja jooksul muutunud. Olles analüüsinud paljusid tehnoloogiatrende, olen tuleviku suhtes elevil – järgnevad 8950 päeva toovad uute tehnoloogiate kasutuselevõtu abil ilmselt veelgi suuremaid muudatusi. Näiteks mobiilse interneti edasine areng, 3D-printimine, meditsiinitehnoloogiad, energiatehnoloogiad, uute materjalide kasutuselevõtt – täna on näha paljusid tooreid tehnoloogiaid, mis praegu on veel laborites, kuid mõjutavad järgneval kümnendil miljardite inimeste elu. 

Sageli kulub tehnoloogia avastamisest suurema ärilise tuluni väga pikk aeg. Kahtlemata oli väga põnev 1990. aastate esimeses pooles Tartu ülikooli esimestes arvutiklassides mustvalge ekraani ees esimesi e-kirju saata, kuid suuremaks äriks kasvas internetiga seonduv alles kümmekond aastat hiljem. Samamoodi pöörduvad praegused uued tehnoloogiad äriks alles aastate või aastakümnete pärast. 

Üha rohkem ärisid on ka skaleeritavad – see tähendab, et turg on globaalne ja võimalus kasvuks väga suur. Kuid suur on ka konkurents ning „Eestis parim” ei oma enam palju väärtust. 5% maailma targemaid päid loovad üha suurema osa maailma lisaväärtusest. Kas meil on lootust jõuda nende hulka?

Võidavad targad ja paindlikud, status quo hoidmisest huvitatud kaotavad. Milline on maailma suurim ettevõte aastal 2030? Tõenäoliselt pole seda ettevõtet veel loodud. Ees ootavad väga suured võimalused nii ettevõtjatele kui ka riikidele.

Seega on kogu maailma tasakaalu mõttes eelpool mainitud kahe vastassuunalise trendi võitlus järgneva 10−15 aasta jooksul kriitilise tähtsusega. Kumm on väga pingule veetud ning nii positiivsed tehnoloogiatrendid kui lääneriikide majanduslik stagnatsioon veavad ülimalt tugevalt erinevates suundades. 

Ja siin on „kaalul rohkem kui elu”. Risk pole pelgalt majanduslanguseks, vaid ka väga ulatuslikeks sotsiaalseteks ja geopoliitilisteks pingeteks. Kui keskkond on rahutu, on majanduslikel muutustel palju laiem mõju, kui pelgalt reana statistilises tabelis. Kui tehnoloogiline areng peatuks, oleks väga tõenäoline ka lääneriikide praeguse ühiskonna- ja majandusmudeli krahh.

Eesti ei saa neid üleilmseid trende muuta, kuid äärmiselt oluline, suisa kriitilise tähtsusega, on neid mõista ja tähelepanelikult jälgida. Eesti jaoks on väga oluline küsimus, kas suudame olla uute tehnoloogiate leiutajad või juba olemasolevate rakendajad? Vaadates, kui suurt ajuressurssi saavad kasutada paljud lääneriikide arenduskeskused, kaldun arvama, et tänase majanduse ja teaduse struktuuriga on Eestil enamikus sektorites suurem potentsiaal juba loodud tehnoloogiate rakendamisel. 

Olgu Eesti see paindlik ja efektiivne väikeriik, kus on hea testplatvorm tehnoloogiate rakendamiseks. Kuid hoidkem end samal ajal kursis ka tehnoloogiate loomisega.