Raivo Vare on konsultant ja ettevõtja.Ta on olnud Tallinna Panga direktor, Pakterminali juhatuse esimees ja peadirektor. Ta on töötanud Eesti Raudtee arendusjuhina. Raivo on olnud Eesti Arengufondi nõukogu esimees ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu aseesimees, Presidendi mõttekoja, Tartu Ülikooli kuratooriumi ja mitme ettevõtte nõukogu liige. Lisaks on ta olnud riigiminister ning teede- ja sideminister. Raivo on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja EBS’i magistriõppe.

Eesti valikud

Eestil on seljataga enam kui 20 aastat edukat arengulugu. Selmet uhkusega tehtule tagasi vaadata, peame suunama pilgud tulevikku ja küsima, kuidas jätkata edulugu uues ja üha keerukamaks muutuvas keskkonnas. Võimalike tulevikustsenaariume lahkab ettevõtja Raivo Vare.

Raivo Vare Ettevõtja

Esmalt on vaja endale realistlikult teadvustada oma tänast positsiooni ning osata hinnata tulevikuvõimalusi ning neid suunavaid globaalseid mõjureid.

Lähtepunktiks on meie riigi asukoht ja suurus. Eesti on väikeriik ja see ei muutu. Teiseks, Eesti on ääremaa nii Euroopa südamaa kui ka Euraasia sisemaa poolelt vaadates. Kolmandaks, Eesti selline asend nö vaheriigina on potentsiaalselt huvitav eelkõige Euroopa-Euraasia vahelise kaubavoo teenindamise seisukohast. Iseseisva sihtturu ega suurtootmise kohana ta sellist tähendust ei oma.

Neljandaks, väikeriigi ja -majandusena pole meil muud valikut kui olla avatud ja paindlik, orienteeritud kas suurte naaberturgude omavahelise kaubavahetuse teenindamisele või nišštootmise ja arendustöö ekspordile. Seejuures saame toetuda oskusteabele, meie inimeste ja organisatsioonide nutikusele, mitte töökäte arvukusele.

Viiendaks - kuigi see on mõneti ebapopulaarne seisukoht - on väikeriigi paratamatuks valikuks teatud suuremasse kooslusse kuulumine niinimetatud geopoliitilise gravitatsiooni kui ka majandusliku otstarbekuse seisukohast. Eesti on saanud kõigi oluliste läänelike rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks. Kusjuures selle tagant ei kuma mitte niivõrd majanduslik otstarbekus, vaid eelkõige julgeolekupoliitiline teadlik valik. Meeldigu meile seda tunnistada või mitte.

Geopoliitika tagasitulek

Geopoliitika on paraku tagasi ja rahvusvahelises suhtlemises on märgata rahvuslike huvide ühe tugevnevat mõju. Piltlikult öeldes on rahvusvaheline suhtlemine ja üha enam ka võtmetähtsusega majandussektorid taas natsionaliseerimisel majanduslikult olulisemate, kuid eelkõige suuremate ja tugevamate riikide poolt. Ajalooline kogemus aga näitab, et teravnevas suurriikide geopoliitilises konkurentsis on väikeste piiririikide haiget saamise oht suurem ja nende kuuluvus kuhugi suuremasse kooslusse lausa hädavajalik.

Eesti kuulub Euroopa Liitu ja selle majandus-poliitilisse tuumikusse – Eurotsooni. See on meile väikese ääreala-riigina loogiline valik. Samas on meil aeg teadvustada juba mõned aastad nähtavat ja rahvusvahelises analüüsiväljas sisuliselt juba aksioomiks muutunud Euroopa globaalse mõju marginaliseerumist.

Välispoliitikas on see juba vana tõdemus, et Euroopa olevat majanduslik hiiglane ja sõjalis-poliitiline kääbus. Nüüd aga on juba täheldatav ka Euroopa majandusliku mõjukuse vähenemine, jätkuv kriis on seda suundumust vaid kiirendanud. Muutust ei too ses osas ka üle-Atlandilise majandusruumi võimalik teke.

Kuid lisagem tulevikupilti ka maailma majandusliku keskpunkti nihkumine Vaikse ja vähemal määral India ookeani piirkonda, uute sihtturgude ennakkasv ja Euroopa turu kasvuperspektiivide haihtumine, globaliseeruvad tarneahelad ning tehnoloogilisuse määra tõus tarbimises, ühelt poolt rahvusvahelise majanduskonkurentsi teravnemine ja teisalt protektsionistlike trendide tugevnemine, loodushoiu riigipiire ületavad teravnevad vajadused, senise süsivesikute-põhise energeetika asendamine rohelisega, loodusressursside kasvavast nõudlusest tingitud võitluse teravnemine uutes piirkondades (nagu Arktika ja Kagu-Aasia mered).

Lisagem ka poliitilise stabiilsuse sõltuvus tosinakonnast poliitiliselt kuumast võtmepiirkonnast (nagu Hormuzi väin, kust liigub läbi 40% maailma naftast, või Malakka väin, kust liigub 40% kogu maailma kaubandusest), BRIC aga ka mitmete teiste ressursirikaste riikide kasvavad geopoliitilised ambitsioonid.

Lisagem ka Euroopa enda paiguti mõistetamatu energiapoliitika, konkurentsivõimet pärssiv kõrge tööstusliku ja põllumajandusliku tootmise ning teenuste omahind, samuti võimetus senist uutele oludele mittevastavat hoolekanderiigi mudelit muuta jne. Üha enam on täheldatav üldise laissez fair’i asendumist reaalse otsustusvabaduse ja mõjukusega vaid valitutele nii riikide või nende koosluste kui ka kitsamal tasemel.

Peame jooksma, et paigal püsida

Kõik see viitab Eesti jaoks karmistuvate tingimuste tekkele. Lootus, et oleme oma arengus jõudnud lõplikule marjamaale, ei pea paika. Maailm ei seisa paigal. Tuleb jälle nutikalt ja sihikindlalt töötada mitte ainult edu, vaid isegi olemasoleva seisu püsimise nimel.

See esitab uusi nõudmisi nii Eesti välis- kui majanduspoliilisele analüüsile ja pikajalise toimega programmilisele tegevusele. Eestlastele nii omane „ootame-ära-küll-läheb-mööda“ suhtumine tänapäeval enam ei toimi.

Kuid igal juhul on kõikide väikeriikide edulugude taga läbi ajaloo olnud nutikad ja haritud ning ettevõtlikud ja töökad inimesed, pühendunud ja autoriteetne eliit, efektiivne valitsemismudel, mugav elukeskkond ja avatus igal tasandil, paindlik ja proaktiivne arukas välis- ja majanduspoliitika, aus ja erapooletu ettevõtlussõbralik regulatsioonikeskkond, sotsiaalne tasakaal ja kaasatus.

Just nende tingimuste täitmine ongi väikeriigi, ka Eesti, edu pant ja ainus toimetuleku viis pidevalt muutuvas keerulises maailmas. Arengufondi omaaegsed Eesti Kasvuvisioon 2018 arutelud ja tulemused näitasid selgelt, et seda mõistetakse. Nüüd on vaja seda mõistmist konverteerida konkreetseteks nutikateks ja realiteete arvestatavateks tegevusteks, mis põhinevad süsteemsel mõttetegevusel ja selgel sihiseadmisel.