Robert Kitt on Swedbank AS-i juhatuse liige ja ettevõtete panganduse tegevdirektor ning TTÜ Küberneetika Instituudi teadur. Ta on finantssektoris töötanud 1994. aastast. Robert on Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduste magister ja sama kooli loodusteaduste doktor.

Eesti majanduse visioon: edasi hajutatud riskidega

Eesti senine majanduspoliitika on toetanud ettevõtlust laiemalt, kuid nüüd räägitakse üha enam vajadusest spetsialiseeruda. Kas meil on piisavalt loomulikke eeliseid ja teadmisi, et kontsentreerida oma majandus mõne tööstusharu eelisarendamisse, jättes kõrvale paljud teised? 

Robert Kitt Swedbank

2013. aasta juuli viimastel päevadel kiitis Briti tuntud majandusajakiri The Economist Eestit ning uuris, kuidas endisest liiduvabariigist on saanud tehnoloogiatiiger. Põhjustena toodi välja värsket mõtlemist ja „puhtalt lehelt” alustamist. 

Vaadates tänast kodumaist diskussiooni Eesti majandusmudeli tulevikust, tundub kohati, et meile seni edu toonud tee võimalikult vähesest kunstlikust sekkumisest turumajanduse toimimisse on kahtluse alla sattumas. Oleme justkui jõudnud mingi müstilise klaaslaeni, millest läbiminekuks tuleb teha põhimõttelisi muutusi. Nii ongi paras aeg diskuteerida majanduse tulevikuvisiooni üle, võttes aluseks põhimõttelised küsimused riskide hajutamisest ning rikkuse ümberjaotamisest.

Kas hajutada või kontsentreerida riske?

Palju on küsitud, mis on Eesti majanduse alustalad ning millel põhineb meie tootmine või majandus üldisemalt? Ehk, parafraseerides president Merit: „Mis on Eesti Nokia?” Vaadetes viimaste aastate majanduskasvu, võib teha üldistuse, et oma Nokia puudumine ongi Eesti Nokia. Teiste sõnadega, meie majandus on piisavalt hajutatud mis tahes mõõtmes. 

Kui alustada tööhõivest, siis ka meie suurim tööandja – töötlev tööstus – pakub tööd vaid ligi 17%-le töötajatest. Kaupade ekspordis, mis küünib kolmveerandini SKT-st, ei ulatu suuremad kaubagrupid koguekspordist veerandinigi. 2012. aasta andmetel moodustasid elektrimasinad 20%, mehhaanilised masinad 15% ning metall- ja metallitooted 9% ekspordist, seda isegi arvestades Ericsson Eesti ligi 10%-list osakaalu ekspordis. Sihtriikide hulgas on Rootsi ja Soome osakaal kolmandik ning müük Venemaale, Lätti ja Leetu annab kokku veerandi ekspordist.

Pole tähtis, kas Eesti majanduses on riske hajutatud teadlikult või on see juhtunud juhuslikult. Oluline on, et riskid on viimastel aastatel olnud hajutatud, mis tagab tulevikus parema kaitse välisšokkide eest. Samas napib meil ressursse ning kõigega tegeleda ei jõua. 

Mitmed mõtlejad on soovitanud spetsialiseeruda, välja valida eelisarendatavad sektorid ning keskendada teadus ja tootmine nendele. Senine Eesti majanduspoliitika on pigem toetanud ettevõtlust laiemalt ning soosinud lihtsalt edukate ettevõtete arengut. Iga üksik ettevõtja on võtnud riski – ta on spetsialiseerunud mingi toote või teenuse pakkumisele ja konkureerib põhimõtteliselt maailmaturul. Ent Eesti tervikuna on suutnud riske hajutada – palju ettevõtjaid erinevatest sektoritest on viinud just sellise hõive ning ekspordistatistikani nagu eespool kirjeldatud.

Tänapäeva maailm ning sotsiaalmajanduslikud suhted on komplekssed. On väga palju nähtavaid ja nähtamatuid sidemeid, mis muudavad majanduse üha keerulisemaks ning prognoosimatumaks. Sageli on võimatu mõnd majandussündmust ratsionaalselt põhjendada, rääkimata tuleviku ennustamisest. Tundub, et David Ricardo idee spetsialiseerumisest on siiski pigem hea teoreetiline konstruktsioon – pärismaailmas ei jõua keegi reageerida turu liikumistele enne katastroofi. Vastupidi, füüsik Luciano Pietronero on oma hiljutistes töödes näidanud, et riigi arengutase sõltub pigem erinevate toodete hulgast – mida rohkem erinevaid tooteid, seda kõrgem on riigi SKT inimese kohta.

Mõnele majandusharule keskendumiseks on vaja loomulikku eelist: suur rahvaarv teeb masstootmise lihtsamaks; kõrgem haridustase muudab tõenäolisemaks innovatsiooni edu; ka maavarad, geograafiline asukoht ja kliimavöönd võivad anda teatud eeliseid, et maailmamajanduses edu saavutada. 

Mis tahes eelise ärakasutamine sõltub aga inimestest, kes selles riigis parasjagu valitsevad ja majandavad. Eesti lugu IT-tiigrist on saanud omamoodi isetäituvaks ennustuseks, mis paelub aina enam noori, ent ei erista meid kahjuks kuidagi Leedust ega Soomest. Küsimus on, kas me peaksime uuesti alustama nn „puhtalt lehelt”, loobuma „nähtamatust käest” ja turumajanduse jõudusid ise oma vähem kui 1,3-miljonilise elanikkonna tarkusega kunstlikult suunama hakkama? Ehk teisisõnu, kas meil on piisavalt loomulikke eeliseid ja teadmisi, et kontsentreerida oma majandus mõne tööstusharu eelisarendamisele, jättes kõrvale paljud teised?

Hajutame kontsentratsiooniriski

Ettevõtjad on igas ühiskonnas justkui katsejänesed, kes riskivad oma rahakoti ning heaoluga parema homse nimel. Iga eduloo kõrvale saab panna mitu ebaõnnestumist. Õigupoolest ongi ebaõnnestunud ettevõtja majanduskasvu tõeline allikas, sest temast tühjaks jäänud kohale saab tekkida uus idee või ettevõte, kes lõpuks võib õnnestuda. Tänapäeva kompleksne majandus saabki toimida vaid pideva katsetamise alusel ning ükski mudel ei prognoosi ettevõtte edukust. 

Küll aga on kindel, et kõrgem haridustase aitab kaasa uute ideede ja ettevõtmiste tekkele, mis omakorda loovad ühiskonda uut väärtust. Eesti majanduspoliitiline valik peaks olema ettevõtete taimelava väetada, et hajutada kontsentratsiooniriske. Eelistatud sektorite valimine kätkeb endas nii riski eksida kui ka riski välja suretada mõni algselt ebaperspektiivikana tundunud valdkond. Kui parasjagu kasutusel olev mudel ei aita prognoosida edu mingis sektoris, ei tähenda see veel, et seal ei võiks edu tekkida. Kes oleks näiteks 2002. aastal arvanud, et kümme aastat hiljem jõuab kõige suurema tootlikkuse kasvuni mäetööstus ning kinnisvara järel „saavutab” kolmanda koha põllumajandus?

Spetsialiseerumine tähendab vähem töökohti

Spetsialiseerumisel on ka teine dimensioon: kas ja kui palju suudavad ettevõtted luua töökohti? On selge, et teatud sektorites vaja-takse rohkem kvalifitseeritud tööjõudu (nt IT), teisal aga lepitakse vähemaga (nt kaubandus). 1980. aastatel sai läänemaailmas valdavaks tootmise väljaviimine arengumaadesse, kus tegutsemine oli odavam. Loodeti, et nii muudetakse majandus efektiivsemaks ning kahtlemata see eesmärk ka saavutati. Hiina tööline saab endiselt kordi vähem palka kui tema ametivend Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas. 

Ent sellisel tööjõu sisseostmisel (ingl k outsourcing) on ka oma negatiivne aspekt: insenerid ehk oskusteabe valdajad kippusid tootmisele järgnema. Eesti majandus on selles vallas hea näide: kui alguses lõid välisettevõtted siia vaid soodsa tootmisbaasi, siis nüüd tuuakse üle juba tootearendust. Oluline on, et kohalik tööjõuturg suudaks pakkuda vajalike oskustega inimesi.

Seega peaks riskide hajutamisele lähenema vähemalt kahest aspektist: esiteks hajutatus sektorite ja teiseks kompetentsi lõikes. Eesti rahva ja kultuuri säilimise seisukohast on kriitilise tähtsusega, et iga eestimaalane leiaks siin väärilise väljakutse. Skandinaavianaabrite heaolusüsteemi idealiseerides loodud pettekujutelm emigreerumise plussidest puruneb sageli, kui inimene oma uuel kodumaal avastab, et ta ei lähe seal mitte kellelegi korda. Ja kosmopoliitsel Manhattanil veel vähem. Tallinn ei ole aga Manhattan ning Eesti vajab iga inimest, kes kannab edasi Eesti kultuuri ja väärtusi.