Andres Kütt on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi värske magistrant, kes on infotehnoloogia valdkonnas töötanud Nordea Pangas, Skype’is ning Maksu- ja Tolliametis. Andres on õppinud EBS-is ärijuhtimist ja Tartu ülikoolis matemaatilist statistikat.

Buss nimega teadmatus

Eesti majandus on justkui buss, mis on haagitud kellelegi sappa ning see keegi kihutab ootamatuid pöördeid tehes teadmata suunas. Kuidas peaks sellises olukorras käituma valitsus – kas iseteadliku roolikeeraja või tagasihoidliku reisisaatjana. 

Andres Kütt

2010. aasta lõpus teatas Hiina Rahvavabariigi kaubandusminister, et 2011. aastaks ei eraldata välismaistele ettevõtetele haruldaste muldmetallide väljaveokvoote. Aastatepikkune konkurentide pitsitamine dumping-hindadega, oli jõudnud kulminatsioonini, aeg oli kasumit võtta. 

Neli kuud hiljem, 2011. aasta aprillis, ostis USA börsiettevõte Molycorp 89 miljoni USA dollari eest 500 töötajaga Eesti ettevõtte Silmet, ühe viimastest säilinud sõltumatutest muldmetallide tootjatest. 

Nii kiiresti jõudis Hiina juhtide majanduspoliitiline otsus mõjutama Eesti majandust.

Globaliseerumine ja infoteenuste kättesaadavuse kasv muudavad sellised stsenaariumid reaalseks. Nende protsesside heade ja halbade külgede üle võib vaielda, kuid üksteisele hoogu andes mõjutavad need meie igapäevaelu ka tulevikus. Seetõttu on oluline uurida, millised on nende muutuste sügavamad mõjud peale võimaluse Facebooki kasutada või Lõuna-Aafrika veini nautida.

Majanduse ja ilma ennustamine

Mingem ajas tagasi. Eelmise sajandi viiekümnendatel sündisid Massachusettsi tehnoloogiainstituudis kaks praeguseni olulist teadussuunda: süsteemidünaamika ja küberneetika. Mõlemad uurisid tagasisidestatud dünaamilisi süsteeme – lihtsamalt öeldes eri nähtuste omavaheliste mõjude muutumist ajas. Näiteks otsiti vastust küsimusele, kuidas levivad inimeste seas nakkushaigused või mil viisil tasakaalustuvad omavahel kiskjate ja rohusööjate, huntide ja jäneste, populatsioonid. 

Üks olulisemaid tulemusi oli arusaam, et sedalaadi süsteemide käitumise ennustamine on äärmiselt komplitseeritud. Huntide ja jäneste arvukuse seosed pole iseenesest keerulised, kuid lisades veel näiteks kitsed, jäneste toidusedeli ja inimese, kasvab tasakaalupunkti leidmiseks vajalik arvutusvõimsus väga kiiresti. 

Samuti on teatud süsteemidel omadus käituda kaootiliselt: kui tahes väike muutus mõnes näitajas põhjustab radikaalselt erineva käitumise. Ilma ongi seepärast raske ennustada, et mängus on suur hulk erinevaid mõjureid ja kaootilisele käitumisele kalduvat matemaatikat.

Veel sadakond aastat tagasi võis globaalset majandust vaadelda kui paarisaja riigi omavahelist toimetamist ning enamik majandussuhteid olid ühe riigi sisesed. Tänapäeval osalevad miljardid inimesed globaalses majanduses ning aina kasvav hulk majanduslikke suhteid ületavad riigipiire. Kuna süsteemi elementide hulk on kasvanud suurusjärkude võrra, sarnaneb selle käitumise prognoosimine üha enam ilma ennustamisega.

Bussijuht, kel pole rooli

Ühe väikese avatud majanduse jaoks, nagu seda on Eesti, on tegu väga olulise tõdemusega. Oleme liiga väikesed, et suurt mängu mõjutada, ja suure mängu tulemus pole enam ennustatav. 

Piltlikult öeldes on Eesti justkui buss, mis on haagitud kellelegi sappa ning see keegi kihutab ootamatuid pöördeid tehes teadmata suunas. Uues olukorras muutub drastiliselt bussijuhi ehk riigi roll. Kuna bussi ei ole enam võimalik reisijate soovide järgi suunata, on edasiseks tegutsemiseks põhimõtteliselt kaks võimalust.

Esiteks võib üritada oma sidet konvoiga kahandada, loota rohkem iseendale. Eesti majandus on aga viimased seitsekümmend aastat arenenud just nimelt suurema avatuse suunas, olles alguses põimitud Nõukogude Liidu sõjamasinasse ning seejärel oma majandust kiiresti Põhjamaade ja laiemalt Euroopa majandusega sidudes. Kuigi väliste sõltuvuste vähendamine on kindlasti oluline, tundub, et siit ei ole suuremat abi loota.

Teiseks võib leppida oludega ning keskenduda reisijate heaolule. Teiste sõnadega, nihutada edu mõõdikud majandusnäitajatelt (mida me järjest vähem kontrollida suudame) elanike heaolule ja võimele keerulistes oludes toime tulla. 

Võtkem näiteks kõrgkoolide koolitustellimuse. Vana mudeli järgi mõtleb riik välja, milliseid spetsialiste tal viie-kuue aasta pärast vaja on, ning esitab tellimuse. Uuenenud mudelis konstateerib riik, et viie aastaga võib juhtuda mida iganes ning küsib hoopis endalt: „Milliseid spetsialiste vajatakse globaalselt, millise haridusega inimene tuleb muutuvates oludes kõige paremini toime?”

Teise näitena võib tuua Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) töö tulemuslikkuse hindamise. Vana mõttemalli kohaselt peab EASi tegevus kasvatama majandust ning tulemused peavad olema mõõdetavad investeeringute tasuvuse, uute töökohtade hulga ja SKT kasvuga. Uus mõtteviis aga aktsepteerib näiteks asjaolu, et edukaid ettevõtjaid ja ettevõtteid pole võimalik hoida Eestis ning mõõdab edu pigem Eesti kodanike arvuga välisettevõtete nõukogudes.

Kõige markantsem näide vana ja uue maailmamudeli – iseteadliku roolikeeraja ning tagasihoidliku reisisaatja – rolli erinevusest on kampaania „Talendid koju”. Vaadeldes Eestit iseseisva majandusüksusena on see igati loogiline ettevõtmine – toome andekad eestlased kodumaale makse maksma, töökohti looma ja teisi innustama. Kuid tajudes end suure tormise mere pisikese lahesopina, hinnang kampaaniale muutub. Tekib küsimus, kuidas mõtestab sõna „kodu” inimene, kes harva viibib ühes geograafilises punktis rohkem kui kolm nädalat järjest? Mida tähendaks, kui Eri Klas või Taavet Hinrikus „tuleksid koju”? Kust nad siis tulevad ja kuhu?

Kindlasti ei ole kõik must-valge, me ei ole kontrolli oma bussi üle veel täielikult kaotanud. Kuid infoühiskond on maailma ammu liitnud ühtselt toimivaks organismiks, kus kangekaelselt püsivad riigi- ja majanduspiirid on muutumas üha suuremaks anakronismiks.

Samas on tegu põhimõttelise muutusega, mis eeldab fundamentaalset muutust nii poliitikute kui ka elanike maailmapildis. Need muutused ei sünni kergelt. Ajalugu teab juhuseid – näiteks Shell ja Black & Decker −, kus võime teistest kiiremini oma arusaama maailma toimimisest ümber hinnata on andnud olulise konkurentsieelise ning viinud eduni. 

On ka küllalt näiteid, kus klammerdumine vananenud vaadete külge on kaardilt pühkinud suurettevõtteid ja riike. Ent kuidas hakkab minema Eestil?