Daniel Vaarik on erialalt suhtekorraldaja, kuid ta on tuntud ka aktiivse ühiskondliku mõtlejana. Ta on töötanud mitme Eesti valitsuse kommunikatsioonibüroo juhatajana, samuti on ta nõustanud nii rahandus- kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, pärast kaheksat aastat tööd avalikus sektoris juhtis ta aastaid suhtekorraldusfirmat Hill & Knowlton Eesti. Daniel on poliitikauuringute keskuse Praxis nõukogu esimees ning tema mõtteid võib lugeda ka blogist Memokraat.ee.

Äptoopia

Igal tehnoloogial on mesinädalad, mille ajal on see olemas väikesel hulgal inimestel, kellele see annab teiste inimestega võrreldes eelise. Sel hetkel on mainitud tehnoloogia kasutamine suhteliselt reguleerimata ning kasutamise eetika põhineb kasutajate endi moraalil. Interneti mesinädalad on läbi.

Daniel Vaarik Kommunikatsiooniekspert

Kas võiks olla olemas veel iroonilisemat toodet kui Google’i otsingusüsteem? Selle algne mõte näis olevat, et mina saaksin otsida infot teiste kohta, kuid täna toimib see teistpidi – ettevõtted ja teiste riikide eriteenistused saavad otsida hoopis infot minu kohta, sest minu käitumine Google’i erinevates süsteemides salvestatakse, profileeritakse ja müüakse maha või antakse tagaukse kaudu kellelegi üle.

Kui ma aga tahan otsida Google’i kaudu mingit uut infot, näidatakse mulle... jälle mind! Sest proovides abivalmis olla, kuvab Google mulle infot, mis on seotud minu kontekstiga, selle kohaga, kus ma asun, ja mingite mustritega, mida ma olen minevikus ilmutanud. Kui ma tahan tõesti UUT infot, vähendab Google minu võimalust seda saada ning jätab mind ekslema minu enda minevikukäitumise labürinti.

Siis veel, kui Google kirjutas oma aastaaruandesse „don’t be evil”, oli kõik lihtsam ning ükskõik mis nurga alt ma seda ka ei vaata, oli teenus minu jaoks kasulikum, privaatsem ja ma leidsin kergemini uut infot. Sama lugu on tegelikult ka paljude teiste aplikatsioonidega.

Saabuvad trollid, turundusnõiad ja rahajumalad

Tegelikult on sama asi ju interneti endaga. Alguses, kui seda kasutas väike hulk akadeemilise taustaga inimesi, oli see päris meeldiv keskkond, kus toimusid intellektuaalsed arutelud ja unistati maailma tulevikust. Siis saabus järgmine miljard inimest, peale lendasid trollid, turundusnõiad ja rahajumalad. Ühesõnaga, internetti saabus elu selliselt, nagu see tavaliselt on.

Ei, me peame veel kaugemale minevikku minema, sest sama lugu on paljude teiste tehnoloogiatega. Võtame näiteks auto. Sel ajal, kui auto oli uus leiutis ja kättesaadav vähestele, ülistasid seda futuristid nagu F. T. Marinetti. Nad nägid autos vabaduse sümbolit. Pagan, isegi mina nägin seda vabaduse sümbolit, kui viisteist aastat tagasi kuskil tühjal Eestimaa maanteel gaasi põhja surusin. Kuid rääkigem seda vabaduse juttu tänases liiklusummikus istuvale inimesele, kelle suurim vabadus on kaks korda aastas Tartu maanteel kiiruse ületamise eest trahvi saada.

Ja siin ongi minu idee. Igal tehnoloogial on mesinädalad, mille ajal on see tehnoloogia olemas väikesel hulgal inimestel, kellele see annab teiste inimestega võrreldes eelise. Sel hetkel on mainitud tehnoloogia kasutamine veel suhteliselt reguleerimata ning kasutamise eetika põhineb vaid kasutajate enda moraalil.

Mida rohkem inimesi üht tehnoloogiat kasutab, seda suuremaks kasvab oht, et tehnoloogiat kuritarvitatakse, ja tõuseb vajadus kasutamise reguleerimise järele. Mida rohkem on kasutajaid, seda suurem huvi on kellelgi käsitleda kasutajaskonda sõjatandrina. See omakorda toob kaasa konkreetseid moonutusi võrreldes algse olukorraga. Kuid mälestus ja unistus vabadusest püsivad veel pikka aega.

Tehnoloogia teerajajaid nagu Steve Jobs mälestatakse kui kangelasi, kuigi nende nime varjus võidakse korda saata bürokraatlikke jõledusi, mis eichmanlike õigustuste saatel sillutavad teed kõige tavalisemate inimõiguste rikkumisteni. Kui inimesel pole seejuures varnast võtta muud kui poolik tehnoloogiaharidus, ei ole ta ilmselt võimeline olukorra probleemsust tajuma. Seetõttu oleks vist õige aeg-ajalt korraldada Garage48 üritusi, kus loetakse koos läbi Hannah Arendti „Banality of Evil” ning proovitakse koos mõelda selle üle, milleks eetikat tegelikult tarvis on.

Tehnoloogia koos vabaduse ja moraaliga

Eesti on IT-identiteedist tohutult palju võitnud. See on olnud üks parimaid viise, kuidas põgeneda endise Nõukogude Liidu varjust. Hiljutises Ericssoni toodetud promofilmis rääkisid asjaosalised säravi silmi sellest, kui tore on, et meil saab internetis väga kiiresti igasuguseid toiminguid teha. Vaadates tulevikku, on oluline mõelda, et äkki see kõik on lihtsalt seesama vana hea mesinädala efekt.

Proovigem vaadata kaugemale ning mõelgem, kuidas Eestist võiks saada koht, kus mõtestatakse tehnoloogiat koos vabadusega. Tehnoloogiat koos moraaliga. Ning mõelgem sellele, kas on võimalik olla neis asjades maailmas suunanäitajaks. Lõppude lõpuks, IT on siiski infrastruktuur, nagu Autobahn’id, mida ehitas Hitler 1930. aastatel, või osariikide vahelised maanteed, mida ehitas Eisenhower 1950. aastatel. Ei natsi-Saksamaad ega 1950. aastate USA-d ei meenutata eeskätt maanteede pärast.