Peep Siitam on hariduselt ehitusinsener, kes on üle 20 aasta kokku puutunud keskkonnatehnoloogiatega ning viimased seitse aastat üha enam energeetika valdkonnaga. Alates 2012. aasta septembrist juhib Peep Arengufondis energia- ja rohemajanduse valdkonda. Ta on Tallinna tehnikaülikooli magister ja doktorant. 

900 miljoni küsimus

Iga majanduslikult aktiivne Eesti elanik maksab kodutarbijana elektri- ja soojusenergia eest keskmiselt üle 1400 euro aastas. See teeb kokku umbes 890 miljonit eurot. Kas ja kuidas on võimalik seda kulu vähendada?

Peep Siitam Arengufondi energia- ja rohemajanduse suuna juht

Elektri turuhind (suurusjärgus 40 eurot/MWh) moodustab energiaarvest ligilähedaselt 35−40%, ülejäänu koosneb võrgutasudest (38 eurot/MWh) ja riiklikest maksudest (31 eurot/MWh). Kokku tuleb elektrienergia eest maksta niisiis umbes 105−110 eurot/MWh. 

Toetuste kadumisel elektrihind kasvab märkimisväärselt

Elektri turuhind on tinglik mõiste, mis ei kajasta elektrienergia tootmisega seotud tegelikke kulusid. Turuhind katab peamiselt elektritootmisega seotud muutuvkulud, investeeringukulud selles ei kajastu ning seepärast on uute investeeringute tegemiseks vaja neid maksumaksja abiga toetada. 

Võib väita, et elektrituru tegelikke kulusid arvestav subsiidiumivaba elektrihind võiks olla suurusjärgus 70−75 eurot/MWh ehk tänaste võrgutasude ja riigimaksude (taastuvenergia tasu sellisel puhul poleks) juures oleks elektri eest makstav kogusumma umbes 150 eurot/MWh.

Kuna plaanis on subsideerimisest loobuda, võib eeldada, et selle suurusjärguni elektrihind tõusebki. Küsimus on vaid hinnatõusu kiiruses, mis sõltub muuhulgas subsideerimisest loobumise graafikust. 

Soojusmajanduse valdkonnas on kolm suurt suundumust, mis võivad juba lähemate aastate jooksul soojusmajanduse tervikpilti oluliselt mõjutada.

Esiteks hoonete energiasääst, mis on kahtlemata mõistlik tegevus, vähendab kaugküttevõrkude efektiivsust ja suurendab sellega omahinda. 

Teiseks, Euroopa Liidu direktiivide rakendamine ning kohtkütte-tehnoloogiate kiire areng loovad soojuse mikrotootmisele üha suuremaid eeliseid. See aga mõjutab kaugküttesüsteemide jätku-suutlikkust. Kolmandaks soojusvaldkonna liberaliseerimine, mille eesmärk on konkurentsi elavdada. 

Eelnenud jutu võib kokku võtta tõdemusega, et surve elektrihindade tõusule on suur, soojusmajanduses on ees muutuste aeg.

Kuidas hinnatõusust kasu lõigata?

Kuidas kasvavad energiahinnad enda kasuks tööle panna? Mitme riigi elanikud on seda teinud, koondudes energiatootmisele keskendunud energiaühistutesse. Ei ole põhjust, miks see ei võiks töötada ka Eestis. 

Tarbija kasu ühistulises energiatootmises võib jaotada neljaks. 

Esiteks, rahaline sääst. Tarbijate investeeringud energiatootmisse vähendavad kokkuvõttes nende kulutusi energiale, kuna oma tarbeks tootes vähenevad võrgutasud ja -kaod, samuti alanevad riiklikud maksud. Ühtlasi on investeering energiatootmisesse kaitse energiahindade tõusu eest, sest ise energiat tootes hoitakse ära suurem kulu või energiat võrku müües saadakse suuremat tulu.

Teiseks, investeering energiatootmisesse on justkui pensionisammas, sest investeeringud teenivad omanikku pikaajaliselt, investeering on „käegakatsutav” ning toodab vajaminevat energiat, sõltumata majanduse olukorrast ning kehtivast riigikorrast. 

Kolmandaks, tarbijate teadlikkuse ja oskusteabe kättesaadavuse kasv loob head eeltingimused energiasäästuks, mis omakorda on eelduseks majanduse (ka majapidamise) konkurentsivõime parandamiseks.

Neljandaks, investeering energiatootmisse tähendab suure tõenäosusega investeeringut kogukonda, mis parandab piirkonna majanduslikku aktiivsust ning võib tõsta kinnisvara turuväärtust. 

Riigi seisukohast võib kasudena välja tuua eelkõige kaks aspekti. Esiteks, riigi majanduse konkurentsivõime seisukohast muutuvad energiatõhusus ja ressursikasutuse efektiivsus aina tähtsamaks. Majanduslikult mõistlikumalt käituvad energiatarbijad tähendavad riigi jaoks aga just nende näitajate paranemist. 

Teiseks on paratamatu liikumine tsentraliseeritud energiajaotusest (eriti elektrisektoris) hajutatud energiatootmisele riigi seisukohast lihtsam võrreldes olukorraga, kus tarbijad vaid ootavad energia kättetoimetamist. 

Oma tarbeks või müügiks?

Eesmärgi järgi võib eristada kahte tüüpi (energia)ühistuid: ühistud, mis toodavad energiat omatarbimise katmiseks, ning ühisinvesteeringud „suurde” energiatootmisesse tavapärase investortegevuse eesmärgil.

Kuna energiamajanduse investortegevuse edendamisel on takistused loodetavasti lähiaastatel kadumas, siis näeme Eesti Arengufondis enda rolli eelkõige selliste energiaühistute eestvedamisel, mille eesmärk on omatarbe katmine. Paraku on siin õiguslikud ja tehnilised takistused suuremad.

Tehnilise sisu ja energialiigi seisukohast ei tohiks üht energiaühistut teisele eelistada: ühtviisi head on ühistuline tegevus nii piirkonna (küla, kogukonna) soojusvarustuse arendamisel, kolme pere peale ühise elektritootmise korraldamisel kui ka elektrienergia ja soojuse koostootmise korraldamisel. 

Vaatamata sellele, et väikeste koostootmisjaamade ühikinvesteering on oluliselt suurem suurte koostootmisjaamade omast, peame elektri ja soojuse koostootmist ühistutes perspektiivseks. Selle kasuks räägib fakt, et soojuse eest maksavad Eesti kodumajapidamised üle kolme korra rohkem kui elektri eest, kusjuures energiaühikutes on erinevus veelgi suurem: soojust tarbime kodudes 4,6 korda elektrienergiast enam.

Mis takistab energiaühistute loomist?

Energiamajandust on seni organiseeritud tsentraliseeritult ning kogu valdkondlik õigusraamistik toetab traditsioonilise süsteemi toimimist. Seepärast on suurimad väljakutsed just õiguslikku laadi. Elektrituruseaduses vajab sätestamist energiaühistu mõiste ja nende õiguste tagamine samadel alustel nagu iga teise energiatootja puhul. Võrguettevõtete ja seadusandjaga tuleb põhjalikult läbi rääkida energiaühistutele kuuluva ja liikmete elektrivarustuseks vajaliku võrguehituse piirangute teema, mis on üks peamisi takistusi energiaühistute tekkimisel. 

Kuni energiatootmine tervikuna pole vaba subsideerimisest ning energia hind ei väljenda selle tootmise tegelikke kulusid, tuleb ette näha ka ühistute energiatootmise toetamine suurtootjatega samadel alustel, vähemalt. 

Pole põhjust arvata, et pärast nende takistuste kõrvaldamist tekib Eestisse massiliselt energiaühistuid. Tegu on tehnilise valdkonnaga ning ühistegevus Eestis pole samuti liigarenenud. Seetõttu näeme Eesti Arengufondi rolli lisaks õiguslike takistuste kõrvaldamisele ka innustaja ja eestvedajana, kes aitab energiaühistutel sündida ja kasvada.